Your word is a lamp for my feet, a light on my path.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Moosese probleemi tuum

Wednesday, 25. January 2017

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 4:1-17

Jumal kutsub Moosese
1Ja Mooses vastas ning ütles: „Aga kui nemad mind ei usu ja mu sõna ei kuula, vaid ütlevad: Issand ei ole ennast sulle ilmutanud?”
2Siis Issand küsis: „Mis see on, mis sul käes on?” Ta vastas: „Kepp.”
3Ja tema ütles: „Viska see maha!” Ta viskas selle maha ja see muutus maoks. Ja Mooses põgenes selle eest.
4Ja Issand ütles Moosesele: „Siruta oma käsi ja haara temal sabast,” - ja ta sirutas oma käe ning võttis temast kinni, ja see muutus ta pihus kepiks -
5„et nad usuksid, et sulle on ennast ilmutanud Issand, nende vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!”
6Ja Issand ütles temale veel: „Pane oma käsi põue!” Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, käsi oli pidalitõvest valge nagu lumi.
7Ja ta ütles: „Pane oma käsi tagasi põue!” Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, see oli jälle nagu ta ihu.
8„Kui nad sind ei usu ega kuula su sõna esimese imeteo põhjal, siis nad usuvad teise imeteo sõnumit.
9Ja kui nad ka neid kahte imetegu ei usu ega kuula su sõna, siis võta Niiluse jõe vett ja vala kuivale maale! Vesi, mida sa Niiluse jõest võtad, muutub siis kuival maal vereks.”
10Aga Mooses ütles Issandale: „Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees, ei varemast ajast ega ka mitte sellest peale, kui sa oma sulasega oled rääkinud, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel.”
11Siis Issand ütles temale: „Kes on teinud inimesele suu, või kes teeb keeletu, kurdi, nägija või pimeda? Kas mitte mina, Issand?
12Ja nüüd mine, ja mina olen abiks sinu suule ning õpetan sind, mida sa pead rääkima!”
13Aga ta ütles: „Oh Issand, läkita, keda läkitad, ainult mitte mind!”
14Siis Issanda viha süttis põlema Moosese vastu ja ta ütles: „Eks ole leviit Aaron sinu vend? Ma tean, et ta räägib hästi; ja vaata, ta tulebki sulle vastu. Kui ta sind näeb, siis ta rõõmutseb südamest.
15Sina pead temaga rääkima ja temale sõnad suhu panema, aga mina olen sinu suuga ja tema suuga, ja ma õpetan teid, mida te peate tegema.
16Tema rääkigu sinu asemel rahvaga ja see olgu nõnda: tema on sulle suuks ja sina oled temale Jumalaks.
17Ja võta kätte see kepp, millega sa imetegusid teed!”

Mõtle päevadele, mil sa ütlesid “Ei!” Mis oli selle taga tegelikult?

Loeme, et Mooses oli eriliselt alandlik mees (4Ms 12:3). Tänasest tekstist (ja ka 3.peatükis) ilmneb samas, et alandlik inimene võib olla uskumatult põikpäine. Uurides seda Moosese ettekäänete rida alt üles ja ülevalt alla, näeme, kuidas viimaks põrkub see otsekui kivisse: “Saada keegi teine!”  See vallandab mälestused  mu enese sõnakuulmatuse juhtumitest ja paneb küsima: kas ka mul on tavaks maskeerida oma põikpäisust alandlikkusega? Pane tähele Moosese sõnu salmis 10 “….mina ei ole sõnakas mees…” “Mina” on siin Moosese poolt öeldud rõhuga, aga seesama rõhk põrkab talle tagasi Issanda vastusest  salmis 11: “ Kas mitte mina, Issand?” Kas minagi teen oma puudujääkidest ja nõrkustest endale ahelad, limiteerides nii kõike seda, mida Issand minu läbi on plaaninud korda saata? Kui mõnel lugejal täna on näiteks kuulmis- või nägemispuue, kas mitte seesama salm ei esita siin täiesti teistsugust suhtumist sellesse? Ehk peaks see meelde tuletama hoopis, et see, milline keegi on, ei ole iial armastaval Jumalal märkamata ega arvestamata jäänud, kui ta kujundab spetsiifiliselt meile mõeldud hoolitsuse ja varustuse paketti.

Moosesele antud tunnustähed ja imeteod ei olnud pelgalt suvalised maagiatrikid, vaid spetsiifiliselt Egiptuse inimeste konteksti silmas pidavad - kus vaarao peaehte üheks elemendiks oli kobra; kus nahahaigused olid üldlevinud ja hirmutavad; kus Niilus oli elu ülalhoidjaks kogu maal; ning kus vaaraol oli ametnik, keda kutsuti “Suuks”, põhjusel, et vaarao ei peaks alanduma vaevates end kõneledes oma suu avamisega.

Hämmastav on ka Jumala vihane kannatlikkus, kui Ta vastab Moosese kangekaelsetele põiklemistele, liites Moosese meeskonda tema sõnaosava vanema venna ( muide, kuidas too vend oli üldse pääsenud varasematest tapatalgutest?), kes “rõõmutseb südamest, kui ta sind näeb” (s 14). 

Kas on üldse võimalik küllalt imetleda meie Jumala kõigutamatut armastust, kes ei võta vastu sinu “Ei!’’sid, vaid uputab meie vastupanu oma heldusesse?  Ja kui Jumal kutsub mind täitma mingit ülesannet, kas oskan nüüd vastates teha paremini vahet tõese “Ma ei suuda, palun aita mind!” ja sõnakuulmatu “Ma ei taha, saada kedagi teist!” vahel?

 
Kõik, mida Mooses talle antud ülesande täitmiseks vajas, oli tal juba olemas! Milles tahaks Jumal sind kasutada ja milliseks muuta?

Selle kommentaari autor: Howard Peskett