Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 4:18-31
Mooses läheb tagasi Egiptusemaale18Siis Mooses läks ära ja tuli tagasi oma äia Jitro juurde ning ütles temale: „Ma tahan minna tagasi oma vendade juurde, kes on Egiptuses, et näha, kas nad on veel elus!” Ja Jitro ütles Moosesele: „Mine rahuga!”
19Issand ütles Moosesele Midjanis: „Pöördu tagasi Egiptusesse, sest kõik need mehed, kes nõudsid su hinge, on surnud!”
20Ja Mooses võttis oma naise ja pojad ning pani need eesli selga ja läks tagasi Egiptusemaale; ja Mooses võttis Jumala kepi oma kätte.
21Issand ütles Moosesele: „Kui sa lähed ja tuled tagasi Egiptusesse, siis vaata, et sa teed vaarao ees kõik need imeteod, mis mina sinu kätte olen andnud. Aga mina teen ta südame kõvaks ja tema ei lase rahvast ära.
22Kuid ütle vaaraole: Nõnda ütleb Issand: Iisrael on minu esmasündinud poeg.
23Ja ma ütlen sulle: Saada mu poeg ära, et ta mind teeniks! Aga kui sa keeldud teda saatmast, vaata, siis ma tapan su esmasündinud poja!”
24Aga kui ta oli teel öömajale, tuli Issand temale vastu ja püüdis teda surmata.
25Siis Sippora võttis kivinoa ja lõikas ära oma poja eesnaha, puudutas sellega ta häbet ning ütles: „Sa oled tõesti mu verepeigmees!”
26Siis see jättis tema rahule; sel ajal öeldi verepeigmees ümberlõikamise tähenduses.
27Ja Issand ütles Aaronile: „Mine kõrbesse Moosesele vastu!” Ta läks ning kohtas teda Jumala mäe juures ja andis temale suud.
28Ja Mooses tegi Aaronile teatavaks kõik Issanda sõnad, kes teda oli läkitanud, ja kõik imeteod, mis ta teda oli käskinud teha.
29Siis Mooses läks koos Aaroniga ja nad kogusid kokku kõik Iisraeli laste vanemad.
30Ja Aaron rääkis kõik need sõnad, mis Issand oli Moosesele rääkinud, ja ta tegi imetegusid rahva silma ees.
31Ja rahvas uskus; kui nad kuulsid, et Issand oli tundnud muret Iisraeli laste pärast, ja et ta oli näinud nende viletsust, siis nad kummardasid ja heitsid silmili maha.
Alustasin mõtisklemist selle teksti üle vaadates kõigepealt otsa häirivatele asjadele Jumala kohta, millest see peatükk räägib: Tema vihale (s 14); sellele, et Ta tahtis tappa Moosest (s 24); Tema kauplemisele vaaraot hoiatades (s 22, 23); esimesele korrale kui Jumal ähvardab, et Ta paadutab vaarao südame (s 21), mis edaspidi kordub veel ja veel. Ragistan ajusid nende sõnade võimalike tõlgenduste üle, milleks selles kommentaaris ruumi pole. Viimaks lähen selle rahutusega Jumala ette öeldes: “Isa, ma ei saa Sinust aru, aga ma usaldan Sind.” Me ei jätka Jumala usaldamist selletõttu, et Ta vastab kõikidele meie küsimustele, vaid usaldame Teda Kristuse pärast.”
Tänase loo kriitiline koht, mis tekitab hämmeldust, on Moosese läbikukkumine oma poja ümberlõikamsel. Me teame, et Jumal käskis seda teha oma lepingu ja armu tähisena (1Ms 17); aga me ei tea, miks Mooses ei suutnud seda teha enda pojale. Olen tänulik Jumalale Moosese naise kiire ja jõulise sekkumise eest (veel üks leidlik naine selles loos), mis päästis tema elu; tema sõnad ilmselt peegeldavad naise rahutust Moosese sõnakuulmatuse ning muret tema haiguse pärast.
Benedict lõpetab oma kloostrireegli proloogi sõnadega: “Riisu endalt igasuguse enesetahtmise jäänused, kui tahad võidelda tõelise Kuninga, meie Issanda Kristuse eest, ning haara kätte hiilgavad ja teravad sõnakuulelikkuse relvad”. Mis eesmärgiga? “Et võiksime joosta sõnulväljendamatu armastuse magususes Jumala käskude teel.” Kui tähendusrikkad on sõnad “kuuletuma” ja “sõnakuulmine” minu jüngriksolemises? Olen ma tõesti veendunud, et mu tõeline ja täelik vabadus seisneb armastuse väljendusena Jumala tahte järgimises? On mitmesuguseid sõnakuulmisi - võitluslikku, abiellumise, orkestri, kloostri, lapselikku, orjalikku. Tahan pakkuda oma armastavale Issandale õnnelikku, hoolikat ja kannatlikku sõnakuulmist.
Selle kommentaari autor: Howard Peskett