Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 6:1-23
Süüohvrid1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2„Anna käsk Aaronile ja tema poegadele ning ütle: See on põletusohvri seadus: põletusohver olgu altarileel kogu öö hommikuni ja altaril hoitagu tuli põlemas!
3Preester pangu selga oma linane rüü ja jalga linased püksid ihu katteks ning tõstku ära tuhk, milleks tuli põletusohvri on altaril põletanud, ja kallaku see altari kõrvale!
4Siis ta võtku oma riided seljast ja pangu selga teised riided ning viigu tuhk väljapoole leeri ühte puhtasse paika!
5Aga tuli hoitagu altaril põlemas, see ei tohi kustuda! Preester peab igal hommikul süütama altaril puud ja seadma nende peale põletusohvri ning põletama selle peal tänuohvri rasva.
6Altaril peab põlema alaline tuli, see ei tohi kustuda!
Ohverdamine ja ohvriseadused7Ja see on roaohvri seadus: Aaroni pojad toogu see Issanda ette altari esikülje poole!
8Ja preester võtku sellest kamalutäis, roaohvri peenest jahust ja õlist, ja kõik viiruk, mis on roaohvri peal, ja süüdaku see altaril põlema healõhnaliseks meenutusohvriks Issandale!
9Ja mis sellest üle jääb, söögu Aaron ja ta pojad; seda söödagu pühas paigas, nad söögu seda kogudusetelgi õues!
10Seda ei tohi küpsetada hapnenult! Ma olen selle andnud neile osaks oma tuleohvritest, see on väga püha, nagu patu- ja süüohvergi.
11Kõik mehed Aaroni laste hulgast söögu seda; see olgu teie sugupõlvedele igaveseks seaduseks Issanda tuleohvrite kohta: kõik, mis puutub nende külge, saab pühaks!”
12Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
13„See olgu Aaroni ja tema poegade ohvriand, mille nad peavad tooma Issandale oma võidmispäeval: kaks toopi peent jahu alaliseks roaohvriks - sellest pool hommikul ja pool õhtul.
14Seda valmistatagu pannil õliga, see olgu hästi sõtkutud, kui sa selle tood; ohverda see raasukesteks poetatud roaohvri palukestena meeldivaks lõhnaks Issandale!
15Preester, kes tema poegadest on võitud ta järglaseks, valmistagu seda; see on igavene seadus; see põletatagu täisohvrina Issandale!
16Iga preestri roaohver olgu täisohver, seda ei tohi süüa!”
17Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
18„Räägi Aaroniga ja tema poegadega ning ütle: See on patuohvri seadus: paigas, kus tapetakse põletusohver, tuleb tappa ka patuohver Issanda ees; see on väga püha.
19Preester, kes ohverdab patuohvrit, võib seda süüa; seda söödagu pühas paigas kogudusetelgi õues!
20Kõik, mis puutub selle liha külge, saab pühaks; ja kui selle verd on piserdunud riidele, siis pese pühas paigas ära see, mis sinna on piserdunud!
21Saviastja, milles seda keedeti, purustatagu; aga kui keedeti vaskastjas, siis seda küüritagu ja uhatagu veega!
22Kõik mehed preestrite soost võivad seda süüa: see on väga püha.
23Aga ühtegi patuohvrit, mille veri on viidud kogudusetelki, et pühamus lepitust toimetada, ei tohi süüa, vaid see põletatagu tulega!
Eelnevad ohvriseadused olid suunatud põhiliselt ohverdavale rahvale. Preestrite ülesandeks oli hoolitseda selle eest, et Jumala pühadust kuidagi ei solvatud. Kogudusetelgi eesõues oleval ohvrialtaril pidi pidevalt põlema tuli ning selle eest vastutasid preestrid. See oli märk Jumala ligiolust. See oli aga ka põhjus, miks altarile tohtisid ligineda vaid preestrid, ja nemadki vaid juhul kui oli õigesti riietatud. Sellel altaril toodi igapäevased kohustuslikud hommiku ja õhtuohvrid ning valmistati roahovrid.
Pühadus on Issandale Jumalale kõige omasem omadus. Kõik, mis sai kuidagi seotud Jumalaga, muutus pühaks. Püha inimene ei saanud valitseda, vaid ta võis üksnes austada ja karta. Pühades paikades ja toimingutes koges inimene Jumala pühadust. Issanda pühadus võis olla lausa surmav ning just sellepärast oli nii oluline kõikide reeglite täpne järgimine. Isegi täiesti argistena tunduvad preestrite tavaülesanded olid ikkagi osa sellest pühast teenistusest, milleks Aaron ja tema pojad olid eristatud. Preestriamet oli otseselt seotud Jumala pühadusega.
Püha ja eriliselt püha on mõisted, millega kirjeldatakse Issanda ligiolust pühitsetud paiku, esemeid ja ohvreid, ning viisi kuidas neisse tuli suhtuda. Tänasest peatükist leiame näiteks, et eriti püha tohtisid süüa vaid Aaron ja tema soost tulnud preestrid.
Püha võisid süüa ka tavalise preestri perekond, kui nad olid puhtad (rüvetamata). Neid eristusi sümboliseerisid kogudusetelgis olevad püha ja kõige püham ala.
Meie kaasaegsesse jumalateenimisse on tulnud mitmeid detaile neist iidsetest praktilistest juhistest, ning ka see kuidas tuleks väljendada püha austamist ning kuidas sellesse suhtuda. Näiteks tuleb austada altarit. Kui kogudusetelgi eesõues altaril põlev tuli oli Iisraelile märgiks Jumala ligiolust nende keske, siis tänapäeval teame, et uue lepingu preester, meie vabastaja Jeesus on Püha Vaimu läbi jätkuvalt meie ligi.
Selle kommentaari autor: Sisko Mäkinen