Preestritele määratud osa ohvrist oli väga täpselt sätestatud. Ohverdamine oli püha riitus, ning inimesel ei kõlvanud seda enda tahtmise järele muutma hakata, vaid oli vaja järgida antud seadust.

Osadusohver ei olnud kohustuslik, vaid selle toomine näitas, et ohverdaja tahab Jumalat tänada ning jagada kellegagi ohverdamise püha kogemust ning sellele järgnevat osadust söögilauas. Siia võis liituda ka tänu tõotuste täitumise eest või mingi erilise kogemuse, õnnistuse eest, mida oli Jumalaga kogetud. Seda ohvrit võiks võrrelda ka tänupalvega. Issandale pühendatud ohvri osa anti ohverdajale tagasi peale seda, kui ohverdaja käed olid seda preestri käte suunamisel kõigutanud altari poole. Nii muutus ohver Issandalt saadud anniks. Parem reis ja rinnatükk sümboliseerisid tugevust ja tähtsust, toiteväärtuselt olid need kõige paremad tükid ohvriloomast.  Kuigi tänases peatükis mainitakse vaid Aaroni järglaste õigusi, kuulusid ohvritest jagatavad osad ka teistele preestritele.

Kõik need ohvrite toomise määrused ja praktika tundub kaasja inimesele vägagi komplitseerituna ja ehk ka rituaalikesksena. Meie ajastule pole see lihtsalt enam omane. Piibliuurijad väidavad, et võrreldes teiste tolleaegsete riikidega, oli Iisraeli ohverdamissüsteem üsna lihtsakoeline ja arusaadav. Kindel on, et ilma nende määrusteta oleks kogu asi võinud lõppeda üsna suures kaoses.

Veel on tähelepanuväärne, et Iisraeli ohvripraktikas ei olnud mingit kohta ennustamisele, lausmisele, või muul viisil tuleviku kuulutamisele - nt loomade elundite pealt. Jumal andis oma rahvale palju parema ja selgema viisi oma tahte teatamiseks. Samuti puudusid selles seadustikus inimohvrid, enesevigastamine või inimese vere kasutamine.

Polnud mingeid seksuaalse sisuga või viljakusriitusi, ning ka surnutega seotud ohvrid puudusid täiesti. Ja selle toel saame ka tänapäeval öelda, et mingisugune nõidumine või okultne manipuleerimine ei käi kokku Jumala pühadusega.

Ainuke ja ülim and, mida ohverdaja Jumalalt taotlema läks, oli andestus. Mingeid muid soodustusi ei saanud Jumalalt nn "altkäemaksuga" välja meelitada.

Ka ei saanud keegi eelispositsiooni ohvri suuruse või kaalukuse tõttu. Vastupidi - ka vaesemate inimeste võimalustega oli arvestatud ning neilt oodatud ohvrid tehti jõukohasteks. Ohverdajalt oodati alati, et ta toob parima võimaliku anni, kuid vaesemad ei pidanud seda tuues enda täiesti paljaks tegema. Jumala andestus tuli neile samal määral kui jõukamatelegi.

Vana Testamendi ohvrerdamise süsteemi kaja leiame ka Uues Testamendis - nimelt üleskutses, toetada neid töötegijaid, kes jagavad kogudusele Jumala sõnumit ja armu. Vana Testamendi preestrite elatise olulise osa moodustasid ohvritest tulevad toiduained. Uues Testamendis räägib nii Jeesus kui Paulus, et need kelle peamiseks ametiks on vaimulikuna teenimine, peaksid saama korralikku palka teiste koguduseliikmete poolt toodud annist. Kui Paulus arutleb apostli õiguse üle saada elatist Jumala sõna kuulutajana,  peab ta seda igati õigustatuks, kuigi ta ise hankis enda elatist telgitegijana. Seda tuleb siin näha kui tema isiklikku valikut, mitte aga üldreeglit. Nii mõneski riigis on preestrite palga osaks olnud nn loomulik osa - vaatamata sellele, et ohverdamise kohane mõtlemine on ammu juba ajalukku vajunud ning ohverdamine ise lõppenud. Samas on jätkuvalt kogudusi, kus preestri või pastori sissetulek sõltubki otseselt  koguduse annetamise praktikast.