Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Tm 1:1-11
Tervitus1Paulus, Kristuse Jeesuse apostel, Jumala, meie Päästja, ja Kristuse Jeesuse, meie lootuse käskimist mööda -
2Timoteosele, oma tõelisele pojale usus: Armu, halastust, rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Kristuselt Jeesuselt, meie Issandalt!
Hoiatus eksiõpetajate eest3Makedooniasse minnes manitsesin ma sind jääma Efesosse keelama mõningaid, et nad ei õpetaks võõriti
4ega hooliks müütidest ja lõpututest sugupuudest, mis soodustavad pigem vaidlusi kui Jumala majapidamist, mis on usus.
5Selle korralduse eesmärk on armastus puhtast südamest ja heast südametunnistusest ja siirast usust.
6Mõned neist on kaldunud kõrvale ja hakanud lobisema,
7tahtes olla seaduseõpetajad, mõistmata ise, mida nad räägivad või mida nad tõe pähe pakuvad.
8Me ju teame, et Seadus on hea, kui keegi seda kasutab korrakohaselt,
9teades seda, et Seadust pole seatud kõigile, vaid ülekohtustele ja tõrkujatele, jumalakartmatutele ja patustele, nurjatutele ja labastele, isa- ja ematapjaile, mõrtsukaile,
10hoorajaile, poisipilastajaile, inimröövijaile, valetajaile, valevandujaile ja kellele tahes muule, mis käib terve õpetuse vastu.
11Terve õpetus vastab õndsa Jumala kirkuse evangeeliumile, mis on usaldatud minu kätte.
Timoteos jäi Efesosse tegelema kolmetahulise probleemiga: valeõpetus, valeõpetajad ning vale eluviis. Kõik kolm dimensiooni olid seotud ka omavahel. Eksituses olevad õpetajad, kes tegelikult ei tea, millest nad räägivad (s 7), õpetavad “võõriti” (s 3). Selle tulemusel “kalduvad” nende kuulajad “kõrvale” armastusest juhitud elust, mida Jumal ootab (s 5,6). Igasugune patune (või “märgist mööda”) elu on vastanduv “tervele õpetusele, mis vastab õndsa Jumala kirkuse evangeeliumile” (s 10,11). Timoteose ülesandeks on tekkinud olukord taas õigetesse rööbastesse viia.
Uskumine ning käitumine on omavahel seotud. See, mida usume, kujundab otseselt seda, kuidas käitume. See kuidas sooviksime käituda, kujundab omakorda seda mida väidame uskuvat. Jumala arvepidamises (s 4) ei saa neid kahte eraldada. Usk evangeeliumisse peab väljenduma tõena, mida peegeldab eluviis. Kaasaja maailmas, kus mõõdetav edukus omab järjest suuremat väärtust, peame meie meeles pidama, et Jumalat huvitab see kuidas me elame.
Kogu probleemi keskmes oli aga Pühakirja väärkasutus. Usklikud Efesose ei kasutanud seda “korrakohaselt” (s 8). Mõned Efesose koguduse juhid olid viidud eksiteele just Vana Testamendi tõlgendamises evangeeliumi valguses - selle asemel kasutasid nad seda spekulatsioonide allikana, otsides peidetud tarkust. “Seadus “selles kontekstis tähendab 5 raamatut, mis moodustasid juutide pühakirja. Müüdid ning lõputud genealoogiad (sugupuud) võivad tunduda fantaasiarikastena 1Moosese raamatu tõlgendamisel. Taolised spekulatsioonid aga põhjustavad nii tol ajal kui ka praegu, lõhenemisi, asjatuid vastandumisi ning võivad viia terve koguduse kõrvale Jumalast antud prioriteetide järgimiselt. Olukorra parandamiseks pakub Paulus kahte juhtnööri.
Esimene on evangeeliumikeskne pühakirjatõlgendus. Lootuse saab leida vaid Jeesuses, ning Vana Testamenti tuleb tõlgendada evangeeliumi valguses (s 11). Teine juhtnöör tuleneb Jumala sõna eesmärgist, milleks ei ole peidetud tarkuse tagaajamine, vaid sirgjooneline kuulutus Jumalale meelepärasest eluviisist. Meil kõigil tuleb endalt küsida: kas mu mõtteviis ning eluviis ühtib evangeeliumi sõnumiga?
Selle kommentaari autor: Graham Cray