Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Tm 3:14-4:5
Jumalakartuse suurest saladusest14Seda ma kirjutan sulle, lootes ise peatselt tulla sinu juurde.
15Kui mu tulek siiski viibib, sa teaksid, milline peab olema eluviis Jumala kojas, mis on elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi.
16Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse.
Eksiõpetuste tõrjumisest1Aga Vaim ütleb selge sõnaga, et tulevastel aegadel mõned taganevad usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole
2nende valerääkijate silmakirjalikkuse mõjul, kes on põletanud tulemärgi oma südametunnistusse.
3Nad keelavad abiellumast ja käsivad hoiduda roogadest, mis Jumal on loonud usklikele ja tõde juba mõistnutele tänuga vastuvõtmiseks.
4Sest kõik, mis Jumal on loonud, on hea ja miski pole taunitav, mida võetakse vastu tänuga,
5sest seda pühitsetakse Jumala sõna ja palve läbi.
Paulus kirjeldab esmalt kogudust kui perekonda milles on võimalik üksteisele armastust väljendada, aga siis ka kui evangeeliumi kuulutamist ülalhoidvat keskkonda, mille keskel evangeeliumi sõnumit säilitatakse ja arendatakse. Seejärel tsiteerib ta ilmselt üht vana kristlikku kiituslaulu (s 16), mida võime lugeda väga erineval viisil. Seda laulu võib vaadata Issanda Jeesuse elu kontekstis (lihakssaamine, väelised teod ja ülestõusmine, taevasseminek, misjon, vastus ja taastulemine); või kui kolme paariga laulu (liha ja vaim, inglid ja rahvad, maailm ja auhiilgus). Võta hetk, et mediteerida nende salmide üle, ja luba neil avada oma aarded sulle, tõmmates sindki kiitusesse kaasa.
Seejärel hoiatatakse Timoteost ülevaimulikustunud meelsuse eest, sest ihu võrdumile toetudes õhutatakse koguduses üles väärat askeetlust (1Tm 4:1-5). Kristlik usk suhtub ihusse väga tõsiselt. Me teenime ihusse tulnud Issandat, usume, ihu ülestõusmisesse, näeme ihu kui Püha Vaimu templit ning meid on kutsutud austama Jumalat oma ihus (1Kr 6:19-20). Mõned meie seast kutsutakse elama tsölibaadis, teistel tuleb olla ettevaatlik oma dieedi suhtes - kumbki nimetatuist ei saa aga muutuda üldiseks reegliks, või kristliku pühitsuse tunnusmärgiks. Selle asemel peaksime taasavastama pigem loomise doktriini, uskudes Jumalasse, kes on loonud kõik asjad (1Ms 1)
Jumala loodut tuleb nautida, sellest rõõmu tunda ning tänuütlemine ei tohiks piirduda vaid igapäevaste toidukordadega. Meil tuleks tuua Talle tänu naeru ja naljade, rõõmu ja loovuse, hea seltskonna ja toidu, kunstide, kultuuri, spordi ja veel väga palju eest! Meile antud usk ei saa olla elu salgav, vaid elu tugevdav isegi kui jüngriks olemise tee on mõnikord väga kitsas. Mõistes pattulangemise ulatust ja mõju, peaksime samas ära tundma armu lunastava väe!
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair