“Kui ka maailm sind on saanud, eksitada patuga/ oled kõik Ta ette toonud/ palves rahu leiad sa.” (Charles Converse “Oh kui helde on me Jeesus”)

Paulus tervitab korintlasi vormeliga, mis on kindlalt rajatud Issandale Jeesusele Kristusele (s 1-3). Tema apostliamet on Kristuses; tema lugejad on pühitsetud Kristuses; ning kristlased mistahes maailma paigas on need, kes hüüavad appi Issanda Jeesuse Kristuse nime. Paulus teab, et mitmetele probleemidele ja teemadele, mida ta oma kirjas ka hiljem puudutab, saab lahenduse leida vaid Kristuses, ning sellepärast alustab ta sellest, kuhu viimaks tahab välja jõuda.

Kui peaksime kandma oma südamel muret või koormaid koguduse, perekonna või millegi muu pärast, siis on ka täna parim viis tuua need palves Jeesuse ette ning võtta Temalt vastu arm ja  rahu oma teekonna jätkamiseks. 

Pane tähele, kuidas kõnetab Paulus neid inimesi Korintose koguduses, kellest teame, et nad ei saa läbi ei üksteisega  ega Paulusega. Mõned neist põlgasid Paulust, pilgates tema apostliametit. Ometi vaatab tema neid Kristuses olevatena, tänades Jumalat nendne eest ning otsides Jumala armu töö märke nende elust, vaatamata nende paljudele läbikukkumistele. Teades kõie seda, mida meie võime tolle aegsest maailmast, kus need inimesed elasid, praegu teada, ning nõustudes, et neid oli vaja manitseda ja korrigeerida,  on meil Pauluse sellisest suhtumisest väga palju õppida. Ei ole kerge toime tulla inimestega, kellele me ise või meie teguviis ei meeldi, kuid piisava annuse Jumala armu abil, peaksime siiski suutma näha neid otsekui Kristuses - nii nagu Paulus seda tegi (s 8).

Paulus alustab kirja sissevaatega oma lugejate igavikulisse tulevikku ning rõhutab, et neile on juba antud priviligeeritud positsioon osaduses Jumala Pojaga, Jeesuse Kristusega. Ja ta tervitab korintlasi kogu südamesoojusega, kinnitades neile Kristuse armu ning Pauluse enese armastust. Milline algus!