Rooma impeeriumi konteksti võib tänases peatükis vaadelda mitmest aspektist. Viide majapidajatele (või orjadele), kellel on usaldatud vastutus (1Kr 4:1-2), peegeldab viisi kuidas eliitklassi liikmed delegeerisid vastutusrikkaid rolle orjadele. Veelgi selgema sarnasuse tolleaegse maailmaga leiame salmist 9, kus väide, et Kristuse apostlid on pandud “viimasele kohale nagu surmamõistetud areenil” peegeldab otseselt brutaalseid praktikaid, millele olid allutatud erinevaist rahvaist vangid, keda Rooma leegionid  oma võiduprotsessioonides ahelais kaasa vedasid, enne kui vangid avalikult hukati (vt ka 2Kr 2:14).

Tõmmates paralleele taoliste inimeste saatuse ning iseenda ja kaasapostlite vahel, toob Paulus esile kontrasti juhtimise vahel, mida Korinotse kogudus tundus eelistavat ja Pauluse enda kogemuse vahel, ristilöödud Kristuse sulasena. Kas taoline hüperbool liialdab dramaatilist efekti taotledes Pauluse kannatusi selleks, et asja tuuma veel jõulisemalt esile tuua? Järgnev kirjeldus reaalsetest raskustest viitab vastupidisele: Paulus räägib janus ja näljas olemisest; räbalate kandmisest ja kodutuna hulkumisest; neetuna olemisest, tagakiusu ja laimamise kannatamisest. Ehk kõige šokeerivam on tema kokkuvõte, mis kirjeldab viisi kuidas maailma temasse ja ta kaastöölistesse suhtub: nad on kui “maailma kõnts” ning “kõigi jätis tänaseni” (s 11-13).

Erinevus Pauluse arusaamise vahel, mis on “Jeesuse Kristuse teerada” (1Kr 4:17) ja millise raja olid valinud korintlased, eksisteerib ka kaasajal. Jah, me ei tohiks kuidagi õhutada “märtrikompleksi”, kuid tänane tähelepanuväärne peatükk kutsub meid üles endilt siiski küsima, kas me samas pole mitte petetud ajastu vaimu poolt, mis õhutab inimesi vaid isikliku õnne ja heaolu jahtima ning püüab vältida igasugust riski ja ohte. Nii nagu ka selle kirja esmastel lugejatel, võib meilgi olla vaja pühenduda palju põhjalikumalt järelemõtlusele ning palvele.