Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 10
Palve vaenlastest vabastamise pärast1Issand, miks sa seisad kaugel,
miks sa peidad ennast hädaajal?
2Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest,
olles kinni kavaluste kaudu,
mis nad on välja mõelnud.
3Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest
ja ahne kirub, põlastab Issandat.
4Õel oma ülbuses hoopleb:
„Tema kättemaksu ei tule!
Jumalat ei ole!” -
need on kõik tema mõtted.
5Tema käigud õnnestuvad alati;
sinu õiglased kohtud
on eemal kõrgel ta meelest;
ta puhub kõigi oma vastaste peale.
6Ta ütleb oma südames:
„Mina ei kõigu,
põlvest põlve ma olen see,
kellele ei juhtu õnnetust!”
7Ta suu on täis sajatusi,
kavalust ja rõhumist;
ta keele all on vaev ja nurjatus.
8Ta istub varitsemas õuede taga,
salajases paigas ta tapab süütu,
ta silmad luuravad õnnetut.
9Ta varitseb salajases paigas
nagu lõvi padrikus;
ta varitseb, et tabada viletsat;
ta tababki tema,
tõmmates teda oma võrku.
10Ta küürutab ja lömitab,
ja õnnetud langevad
ta vägevate küünte vahele.
11Ta ütleb oma südames:
„Jumal on unustanud,
ta on oma palge peitnud,
ta ei näe ilmaski!”
12
Tõuse, Issand,
tõsta oma käsi üles, oh Jumal!
Ära unusta viletsaid!
13Mispärast teotab õel Jumalat?
Ta mõtleb oma südames,
et sina ei hooli sellest.
14Sina oled seda näinud,
sest sina näed vaeva ja meelekibedust,
et tasuda oma käega;
õnnetu jätab enese sinu hooleks,
sina oled vaeslapse abimees.
15Murra katki õelate käsivars,
maksa kätte kurja õelus,
kuni sa seda enam ei leia!
16
Issand on kuningas ikka ja igavesti,
paganad on kadunud tema maalt.
17Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand;
sina kinnitad nende südant,
su kõrv paneb neid tähele,
18et mõista õiglast kohut
vaeslapsele ja rõhutule,
et mullast saadud inimene
enam ei ajaks hirmu peale.
Septuagintas (Vana Testamendi heebrekeelne tõlge) on psalmid 9 ja 10 liidetud üheks psalmiks , mis koos moodustavad akrostilise poeemi (kus iga teine salm algab järgmise heebrea alfabeedi tähega).
Oma tonaalsuselt on need psalmid aga väga erinevad. Psalm 9 on täis enesekindlust ning algab kiitusega Jumala imeliste tööde eest (s 1) ning lõpeb palvegaIssandale tõusta ning mitte lubada inimesel suurstleda (s 19,20). Kontrastina sellele, algab psalm 10 südanlõhestava hüüdega: “Issand, miks sa seisad kaugel?”.
Kui Jumal on kindlaks varjupaigaks häda ajal (Ps 9:10), siis tekib küsimus, miks kogevad abitud, nagu peidaks Ta end just sellistel aegadel (s1)? Siin on tõesti terav kontrast.
Abitud on peaaegu ahastuses, neist on saanud saak õelatele (s 2,9,10), kes kiitlevad, et õigus ei hakka iialgi kehtima, sest Jumal ei näe nende teguseid (s 5,6,11). Kogu see pinge teiseneb julgeks, meeleheitlikuks palveks, kus Ps 9:13 kinnitab, et Jumal ei unusta abituid, ning Ps 10:12 nõuab, et Jumal õhutaks end tõusma kinnitamaks vaestele, et Ta pole neid unustanud; kui Ps 9:17 ütleb, et Jumalat tuntakse tema õiglasest kohtumõistmisest, siis Ps 10:13 -15 veenab Teda rakendama seda kohtumõistmist praktikas ning murdma õelate võimu. Õelad on Jumalat teotanud (s 3,13) ning psalmist nõuab julgelt, et Jumal täidaks oma tõotused ja kaitseks abituid kurjategijate vastu (s 12,15).
Need kaks psalmi, mis hõlmavad nii erinevaid tundeid, on mõlemad samas ehtsad ja ausad vastused Jumalale. Mäletan rõõmust täidetud koguduse nädalalõppu, mille vältel Jumala puudutas paljusid, samal ajal kui mina maadlesin uudistega ühe sõbra raseduse katkemisest ning teise äsja saadud vähidiagnoosiga. Tänane psalm esitab meile üleskutse olla ausad ja julged, elades selles “juba nüüd” ja “mitte veel “ pingeväljas; kui vaja siis kurvastades, ometi mitte nagu need, kelledel ei oleks lootust (1Ts 4:13-14).
Selle kommentaari autor: Mike Archer