Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 26:17-30
Jeesuse viimne paasasöömaaeg17Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja küsisid: „Kuhu sa tahad, et me sulle paasa söömise valmistaksime?”
18Tema ütles: „Minge linna selle-ja-selle juurde ja öelge talle: „Õpetaja ütleb: Minu aeg on lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!””
19Ja jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasasöömaaja.
20Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega.
21Ja kui nad sõid, ütles tema: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.”
22Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?”
23Tema aga vastas: „See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära.
24Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.”
25Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: „Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad.”
26Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!”
27Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest,
28sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!
29Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.”
Jeesus kuulutab ette, et jüngrid jätavad ta maha30Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.
Matteus ei varja fakti, et Jeesuse reetmine on lahutamatu osa Viimasest Õhtusöömaajast, kristluse ühest kesksest sakramendist. Söömaaeg ise oli tulvil Paasapühade sümbolismi: see oli ohvri ja pääsemise taasesitamine, vabastustegu, mille läbi Jumal lõi endale lepingurahva. Jeesus lisas sellele tähelepanuväärse uue dimensiooni, mis alatiseks jääb meenutama Tema kannatust ning meie päästmist: leib, meenutamas meile Tema ihu, mis murti valu ja surma läbi; vein, sümboliseerimas uut päästelepingut Jumala ja inimkonna vahel. Jeesus oli koos jüngritega einestanud lugematuid kordi enne, aga ükski neist kordadest ei omanud sellist tähtsust.
Sellist söömaaega oli vaja hoolega ette valmistada, see pidi olema tseremoniaalne sündmus, milles osalejad olid ühendatud üksteisega ning Kristusega läbi rituaali - mis vaatas ajas nii ettepoole kui ka tahapoole. Sel põhjusel rõhutavad liturgilised kogudused kohaselt iga teenistuse sümbolit ning detaili.
Viimase Õhtusöömaja keskmes on neli tegusõna: Jeesus võttis, õnnistas või tänas; murdis ja andis (Mk 14:12–25; Lk 22:7–20; 1Kr 11:22–26). Meie ei tohiks teha vähem; aga ei peaks tegema ka rohkem, riskides kaotada ülepingutatud ja liiga keerulise liturgiaga toimingu väelist lihtsust. Erinevad evangeeliumid kasutavad erinevalt kas sõna “õnnistas”, või “tänas”. Kogudus peab siinkohal olema tähelepanelik. Mitte leib ei ole see, mida õnnistatakse, vaid Jumal. Jeesus kasutab siin traditsioonilist juudi õnnistuspalvet: “Õnnistatud oled Sina, oo Issand, meie Jumal, Universumi Kuningas, kes toob maapõuest esile leiva.” Mitte kellelegi meie seast pole väge teha leiba millestki, mida Jumal poleks juba loonud, aga me saame täita selle akti sügava tähendusega, võtta murtud leiva vastu oma ihusse ning usu kaudu lasta sel muutuda mälestusteoks, millega kuulutame seda, mida Jeesus on meie heaks teinud ning tõendiks Jumala reaalsest ligiolust oma rahva keskel; aga ka eelmaitseks sellest, mis on tulemas.
Temaatiline ekskurss: Paasapühad / Osasaamine
Veri ja vein
Kui Jeesus koos oma jüngritega tähistas paasapüha, siis šokeeris Ta neid seostades ennast paasatallega. Paastalle veri, millega võiti uksepiidad, oli päästnud Iisraeli rahva Jumala kohtumõistmise eest, kui kõik Egpituse esmasündinud tapeti (2Ms 12).
Jeesus seostab ennast paasatallega Paasapühade söömaaja kolmanda peekri tõstmise ajal. Kolmanda peekriga tähistati Jumala tõotust lunastada oma rahvas (vt 2Ms 6:6-7); Jeesus teeb sellest tuleviku, mitte minevikusündmuse.
Soojendatud vein on tabav illustratsioon verest. Vanas Testamendis pitseeris ohvrilooma veri siduva lepingu. Jeesus deklareerib siin, et uus leping Jumala ja inimese vahel on pattude andeksandmise leping, mis tuleb pitseerida Tema enese verega, mis valatakse ristil.
Samamoodi nagu Jumala kohtumõistmine “läks mööda” kõig neist neist, kes olid oma uksepiidad verega määrinud, nii läehb see mööda nüüd ka neist, kes joovad sellest karikast.
Juutidest Uue Testamendi autorid mõistsid, et Jeesusest oli saanud vaimne Paasatall. Tema päästab meid patu orjusest ning kaitseb meid surmaotsuse eest Jumala kohtus (vt Jh 1:29, 1Kr 5:7; Ilm 5:6-10; Hb 9:14).
Leib ja ihu
Piibel kaustab patust rääkides metafoorina pärmi (vt Mt 16.6; 1Kr 5:7-8). Seega leib, mis on valmistatud ilma pärmita, on hapnemata, sümboliseerib patu puudumist (vt 2Ms 12:14-30; 3Ms 2:11)
Kui Jeesus seostab hapnemata leiva enda ihuga, siis kuulutas Ta sellega, et Tema, patuta ja puhas, saab ristil murtud meie eest. Võttes vastu ja süües leiba Pühal Õhtusöömaajal, tunnustame ja kuulutame me seda.
Jeesus kuulutas, et Tema on Eluleib, leib mis on läkitatud taevast, ning et meie peame sööma Tema “liha” (vt Jh 6:33–35, Jh 6:48–58). See on väga kujundlik, aga ka häiriv illustratsiooni, ometi, kui sööme murtud leiba, saame osaks Tema ihust, nii nagu leib muutub osaks meie ihust (vt 1Kr 10:16). Tema puhtus ja õigsus saab siis meie omaks.
Esimese paasapüha ajal tähendas hapnemata leib seda, et inimesed olid valvel - valmis kohe saama päästetud orjaikkest ning juhatatud Jumala poolt tõotatud maale (vt 2Ms 12:8-11; 2Ms 12:31-34; 2Ms 12:39). Süües Kristuse leiba Osasaamise lauas, kuulutame ka meie, et oleme valmis saama päästetud, ning valmis tõotatud maale jõuda.
Millest meid päästetakse? Surmast.
Mis on meie Tõotatud maa? Igavene elu koos Kristusega.
Selle kommentaari autor: John Harris