Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 26:47-56
Jeesus vangistatakse47Ja kui Jeesus alles rääkis, ennäe, tuli Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ja temaga oli kaasas suur rahvahulk mõõkade ja nuiadega, saadetud ülempreestrite ja rahvavanemate poolt.
48Aga tema äraandja oli andnud neile tähise: „See, kellele ma suud annan, ongi tema. Tema võtke kinni!”
49Ja otsekohe astus Juudas Jeesuse juurde ja ütles: „Tere, rabi!” ning andis talle suud.
50Aga Jeesus ütles talle: „Sõber, milleks sa siin oled?” Siis nad astusid Jeesuse juurde, panid käed tema külge ja võtsid ta kinni.
51Ja ennäe, üks Jeesuse kaaslastest sirutas käe ja tõmbas tupest oma mõõga ja lõi ülempreestri sulast ning raius ta kõrva ära.
52Siis ütles Jeesus talle: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!
53Kas sa arvad, et ma ei või oma Isa paluda, ja ta saadaks mu käsutusse praegu rohkem kui kaksteist leegioni ingleid?
54Aga kuidas siis saaksid täide minna kirjad, et see nõnda peab sündima?”
55Sel tunnil ütles Jeesus rahvahulgale: „Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma? Ma olen päevast päeva istunud pühakojas õpetamas ja te ei ole mind vangistanud!”
56Aga see kõik on sündinud, et prohvetite kirjad läheksid täide. Siis põgenesid kõik jüngrid, jättes tema maha.
See, mille kohta Jeesus nii sageli oli öelnud “minu tund”, oli nüüd saabunud. Jüngrid olid Ta juba Getsemani aias maha jätnud - emotsionaalselt. Nüüd jooksid nad minema füüsiliselt. Jeesus oli täielikult hüljatud, tema kannatus oli alanud. See, et tunneme seda lugu liigagi hästi, ei tohiks meid teha pimedaks asjaolule, et iga Jeesuse tollaste jüngrite reaktsiooni, korratakse ka praeguste jüngrite poolt täna. Nagu Peetrus, ei suuda meiegi uskuda, et võiksime oma Issanda maha jätta. “Kindlasti mitte mina!”, ütleme meie, nagu ütlesid seda kõik kaksteist jüngrit Viimase Õhtusöömaja lauas (s 25); kuid nagu nemadki, ei hinda me sugugi alati õigesti enese südant ega ka motiive. Kui paljud tänapäeva kristlased, tundmatud või tuntud, reedavad (teadlikult või mitte teadlikult) oma Issanda - kalkuleeritud, võltssiiruse maski all? Kes meist poleks kunagi teinud valikuid enda huvides?
Nii nagu oma teenimistöö alguses, keeldub Jeesus ka nüüd absoluutselt kasutamast oma väge enese huvides (Mt 4:5-7). Tänases tekstis veenab Ta ka jüngreid mitte kasutama vägivalda - tahtsid ju jüngrid instinktiivselt vastata vägivallale vägivallaga ning neil olid ka mõõgad! Ja kuna nad ei teadnud ühtegi teist viisi kuidas vastu astuda vihasele ja pealetungivale rahvahulgale, oli nende järgmiseks sammuks põgenemine. Juhuslik agressioon, impulsiivne karjainstinkt ja rahavhulkade ebaõiglus on tänapäeval põhjustanud vägialla kasutuse väga paljude vastu. See on meie reaalsus, eriti aga poliitiiselt või religioosselt lõhestatud kogukondades.
Mitmetes riikides otsivad ka täna kristlased viisi kuidas teisiti vastata vägivaldsele vastupanule. Nad otsivad teerada vägivallale jõuga vastamise ja enese turvalisse paika peitmise, võibolla isegi oma uskumuste reetmise vahel. Neil meie seast, kes elavad tolereerivamates kogukondades ei tohiks kergekäeliselt hukka mõista neid, kes nagu jüngrid, ei tea, kuidas teha õige valik või milline see õige valik üldse olla võiks, eriti olles silmitsi äkitselt puhkenud vägivallaga.
Meie turvalistes kogukondades teame samuti, mis tunne on ära joosta selle eest, mida teame, et peaksime rõhumise ja paanika hetkel tegema.
Selle kommentaari autor: John Harris