Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 27:11-26
Pilaatus mõistab Jeesuse surma11Jeesus pandi aga seisma maavalitseja ette, ja maavalitseja küsis temalt: „Sina oled siis juutide kuningas?” Aga Jeesus lausus: „Need on sinu sõnad.”
12Ent ülempreestrite ja vanemate kaebuste peale tema kohta ei vastanud Jeesus midagi.
13Siis ütles Pilaatus talle: „Kas sa ei kuule, mida kõike nad sinu vastu tunnistavad?”
14Tema ei vastanud talle selle peale ainsatki sõna, nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks.
15Maavalitsejal oli aga tava vastu pühi lasta vabaks üks vang, keda rahvahulk tahtis.
16Tollal oli vangide seas Barabase-nimeline kurikuulus mees.
17Kui nad nüüd koos olid, küsis Pilaatus neilt: „Kumma te tahate, et ma lasen teile vabaks, kas Barabase või Messiaks nimetatud Jeesuse?”
18Ta ju teadis, et nad olid Jeesuse kadeduse pärast tema kätte andnud.
19Aga kui Pilaatus istus kohtujärjel, saatis ta naine talle sõna: „Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma olen täna öösel unenäos tema pärast palju kannatanud!”
20Ülempreestrid ja vanemad keelitasid aga rahvahulki, et need nõuaksid Barabast, Jeesuse aga laseksid hukata.
21Maavalitseja küsis veel kord: „Kumma neist kahest te tahate, et ma vabaks laseksin?” Nemad vastasid: „Barabase!”
22Pilaatus küsis neilt: „Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda nimetatakse Messiaks?” Nad kõik ütlesid: „Löödagu risti!”
23Aga tema lausus: „Miks nii, mis halba on ta siis teinud?” Rahvahulk karjus aga veel valjemini: „Löödagu risti!”
24Kui siis Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid lärm läks aina suuremaks, siis ta võttis vett ja pesi rahvahulga ees oma käsi, öeldes: „Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!”
25Ja kogu rahvas kostis talle: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!”
26Siis ta laskis neile vabaks Barabase, Jeesust aga laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa.
“Kannatas Pontius Pilatuse all”. Kordan seda iidset vormelit iganädalaselt, kinnitades mitte üksnes, et Jeesus kannatas, vaid ka seda, et Ta oli tõeline inimene, kelle elukäik põrkus ka ilmalikust ajaloost tuntud Rooma valitsejaga. Kas 1700 aasta pikkune usutunnistuse retsiteerimine on mõjutanud meid süüdistama Pilaatust Jeesuse surmas? On selge, et Matteus tahab õpetada midagi muud, tahab vastutusest vabastada Pilaatuse ning panna süü juutide juhtide peale. Enda napisõnalisele ülevaatele lisab Matteus ka Pilaatuse naise, Prokuula unenäo, Pilaatuse kätepesemise akti ja oma vastutuse äraandmise, ning rahva kurjakuulutava valmisoleku ise kõige eest vastutust kanda.
Pilaatus teadis täpselt, miks religioossed juhid soovisid Jeesuse surma, kuid et ühe ääreala mässulise provintsi asevalitsejana oli ta rahvast ennegi ärritanud, puudus tal soov taas kord Rooma ülemuste ees oma hadlusalaga “silma paista”. Nii maadleb Pilaatus oma südametunnistuse (Jh 18:28-19:16) ja terve hulga isiklike teemadega, Matteus aga teadis, mis saab viimaks otsustavaks faktoriks: Pilaatus kartis võõrandumist rahvast ( s 24). Tegelikult võeti ta oma ametist maha vaid paar aastat hiljem, sest ta oli vangistanud ja hukanud süütuid inimesi. Mõned ajaloolised allikad väidavad, et ta tegi enesetapu, teised aga, et temast sai kristlane ning misjonär. Kumbagi väidet ei ole õnnestunud tõestada, siiski mälestasid iidsed Põhja-Aafrika kogudused teda pühakuna.
Jeesust oli pekstud juba enne Pilaatuse ette toomist. Nüüd piitsutati Teda (s 26). Ehk arvas Pilaatus, et taoline ränk karistusviis on rahva jaoks piisav, kuid Matteuse sõnad seovad selle otsuse hoopis ristilöömisega. Kõik tolle aja lugejad olid tuttavad selle brutaalse ja meelega pikendatud piinaga, mis oli roomlaste põhiline hukkamisviis. Kaasaegsed teoloogid tavatsevad keskenduda rohkem Jeesuse ohvrisurmale, aga selle käigus võib jääda märkamata, et Jeesust ka karistati meie pattude eest, ning nagu usutunnistus ütleb, sündis see kohutav karistus enne ristilöömist. Selles mõttes on Mel Gibsoni film eemaletõukavalt korrektne. Seda on väga raske vaadata, kuid see kasvatab meie tänutunnet Jeesuse vastu, kes mitte ainult ei surnud, vaid ka kannatas meie eest. Jesaja prohveteering sai täidetud. Pilaatus ei andnud Jeesust sõdurite kätte mitte ainult risti löömiseks, ta andis ta nende kätte kõige kohutavamaks piinaks ja surmaks, mida tol ajal teati.
On tähelepanuväärne, et Matteus nihutab fookuse anonüümselt “rahvalt” (s 20 - eesti k “rahvahulgad”) inimestele (s 25, eesti k “kõik rahvas”), sõna, mida ta kasutab tähistamaks Iisraeli. Jumala valitud, vana lepingu rahvas võtab süü Jeesuse surma eest enda peale.
“Pole ime, et te kristlased juute vihkate!” Olin viiuldajana kutsutud osalema orkestrisse, mis esitas Matteuse Passiooni ning mind hämmastas mu juudist sõbra vihane märkus. Olime just laulnud “Tema veri tulgu meie ja meie laste peale” ning noore mehena avastasin esmakordselt, et Matteuse Passioon võib lõkkele õhutada juudivastaseid meeleolusid. Hiljem sain teada, et mitmed kristliku ajaloo suurkujud on soovinud, et juute kui “Kristuse tapjaid” karistataks. Isegi kaasajal levitavad mitmed veebilehed samasugust vihameelt.
Matteus aga, kes ainsana annab edasi Jeesuse sõnad “Õndsad on rahutegijad…” (Mt 5:9), ei propageeri rassismi, vaid väljendab hoopis sügavat vaimulikku tõde. See, et Iisrael hülgab oma Messia on Matteuse evangeeliumi üks keskseid teemasid. Linnaelanikud keelduvad meelt parandamast; rahva juhid peavad nõu Jeesuse surmamiseks; kutsutud külalised keelduvad banketile tulemast; rentnikud visatakse viinamäelt välja; alamad kaotavad kuningriigi (Mt 11:20; Mt 12:14; Mt 21:41; Mt 22:5). Selleks ajaks kui Matteus seda kõike kirja panema hakkas, oli Jeruusalemm hävitatud ning pidurdamatu evangeelium vabastatud levima kogu maailmas. Viinamäel toimetasid nüüd uued rentnikud. Jumalariik, mille iseloomulikuks tunnuseks on armastus, pidi olema selline, kus ei tehta vahet juudil ega paganal (Gl 3:28; Kl 3:11).
Selle kommentaari autor: John Harris