Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 27:57-66
Jeesus maetakse kaljuhauda57Aga õhtu jõudes tuli rikas mees Arimaatiast, nimega Joosep, kes oli ka Jeesuse jünger.
58See läks Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu. Siis Pilaatus käskis selle anda.
59Ja Joosep võttis ihu, mässis selle puhtasse linasse
60ja pani oma uude kaljusse raiutud hauakambrisse, ning veeretanud haua ukse ette suure kivi, läks ära.
61Aga Maarja Magdaleena ja teine Maarja olid ka seal, nad istusid haua vastas.
62Järgmisel päeval, see oli pühade valmistuspäevale järgnev hingamispäev, tulid ülempreestrid ja variserid Pilaatuse juurde kokku
63ja ütlesid: „Isand, meile tuleb meelde, et see eksitaja ütles, kui ta alles elas: „Mina ärkan kolme päeva pärast üles.”
64Käsi nüüd hauda kolmanda päevani valve all pidada, et jüngrid ei tuleks ja teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale, et ta on üles äratatud surnuist, sest nii oleks viimane pettus hullem kui esimene.”
65Pilaatus lausus neile: „Siin on teile valvesalk. Minge ning pidage valvet, nii nagu oskate!”
66Nemad läksid ja võtsid haua valve alla ja koos valvesalgaga pitseerisid kivi.
Ehk oled kunagi istunud mõne raskelt haige inimese voodiveerel, temaga rääkinud või lihtsalt tema kõrval vaikselt olnud?
Kui oled, siis tead, et seal ei ole lihtne olla. Sa ei saa kuidagi vähendada tema haigust ning on raske leida midagi, mis võiks kergendada tema kannatusi. Ja siiski, just seal, tema kõrval, on kõige õigem koht olla.
Soovimata pisendada kellegi armastust Jeesuse vastu, tuleb siiski tõdeda, et meie valvamine ja usus võistlemine ei saa ära võtta kübetki Jeesuse toodud ohvrist. Ta kandis seda täiesti üksi. Ometi on ääretult kaunis, et oli neid, kes jäid Jeesuse juurde lõpuni - läbi kogu Tema kannatuse.
Kui kõik oli lõppenud, kandis Joosep Jeesuse elutu ihu oma hauakambrisse. Kaks Maarjat jäid istuma hauakoopa vastaspoolele. Neid vaadates tuleb meelde tähendamissõna tarkadest neitsitest. Me ei tea, kas nende lampides oli õli - oli ju nende elu valgus viidud äsja pimedasse hauakambrisse, mis seejärel kinni pitseeriti. Aga nad jäid ikkagi - vähemalt selle valguse lähedale, isegi siis kui arvasid, et kõik on lõppenud.
Jeesust armastanud naised aktsepteerisid Tema vait jäämise, ega üritanud seda olukorda enam muuta. Nad poleks seda suutnudki. Võib arvata, et kõige juhtunud järel olid nad õudusest tummad. Ning usk, et kõik äsja toimunu võiks veel mingil uskumatul kombel heaks pöörata, oli olematu. Ja ikkagi jäid nad oma Õpetaja läehdale, sest see oli ainuke õige paik.
Üks Maarjatest oli leidnud kord hea osa Jeesuse kõnet kuulates ning iga kallihinnalist sõna oma südames vaagides. Nüüd tahtsid nad jääda oma Vabastaja lähedale ka siis, kui viimane oli täiesti vait.
Selle kommentaari autor: Anna-Kaisa Ruski