Tänase tekstilõiguga oleme otsejoones sattunud “sügavasse vette”. Mitte kuidagi ei saa peita või maskeerida raskusi, millega oleme silmitsi püüdes mõista nii Korintose koguduse pastoraalseid probleeme, mida Paulus käsitleb, kui ka lahendusi mida ta siin pakub. Seetõttu tuleb meil sellele tekstile läheneda alandlikult ja ettevaatlikult, tajudes ja arvestades nii omaenda teadmiste piiratust, kui ka asjaolu, et siin tekstis antud väiteid on kasutatud Lääne kristlikus kultuuris naiste allasurumise õigustamiseks.

Teksti probelmaatilisust iseloomustab kujundlikult fakt, et piibliuurijad ei ole ühel nõul selles, kas  naiste riietumisel avalikus jumalakummardamises on teemaks loori /peakatte kandmine või hoopis juuste pikkus ja stiil. Mõlemal puhul tõusetuvad pastoraalsed teemad naiste ja meeste riietumise ja välimuse kultuurilisest tähendusest Korintoses, ning sõnumist, mida nende käitumine neis asjus kommunikeerib ümbritsevale maailmale. 

Rooma ühiskonnas kandis abielunaine avalikus kohas loori ning on võimalik, et mõned Jeesuse jüngritest Korintoses “soovisid läbi murda traditsioonilistest rollidest ja piirangutest, põhjendades seda evangeeliumi “vabadusega” ja soolise võrdõiguslikkusega”.*

Paulus teeb seda teemat käsitledes tõelist “köielkõndi”: ta kinnitab ühemõtteliselt naiste vabadust palvetada ja prohveteerida avalikult, ning rõhutab sugude põhimõttelist võrdsust (s 12); samas - jääb ta kindlaks ka selles, et kristlikku vabadust ei saa väljendada viisidel, mida võiks vääriti mõista ning mis võiks kuidagi kahjustada Kristuse nime. Nii keeruline kui see tekst ka pole, on see vägagi relevantne tänapäeva maailmas, kus kerkivad esile sugudevahelised vaidlusküsimused, ning kus läänelikud hoiakud põrkuvad aina enam pagulaskogukondadega, kellede väärtused peegeldavad eristuvas riietumisstiilis mille hulka kuulub ka pea katmine.