Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 8:1-22
Iisrael nõuab kuningat1Kui Saamuel jäi vanaks, siis pani ta oma pojad Iisraelile kohtumõistjaiks.
2Tema esmasündinud poja nimi oli Joel ja tema teise poja nimi oli Abija; nad olid kohtumõistjaiks Beer-Sebas.
3Aga ta pojad ei käinud tema teedel, vaid ajasid kasu taga ja võtsid meelehead ning väänasid õigust.
4Siis kogunesid kõik Iisraeli vanemad ja tulid Saamueli juurde Raamasse
5ning ütlesid temale: „Vaata, sa oled jäänud vanaks ja su pojad ei käi su teedel. Pane nüüd meile kohut mõistma kuningas, nagu on kõigil rahvail!”
6Aga see kõne oli Saamueli silmis paha, kui nad ütlesid: „Anna meile kuningas, kes meile kohut mõistaks!” Ja Saamuel palus Issandat.
7Ja Issand ütles Saamuelile: „Kuule rahva häält kõiges, mida nad sulle ütlevad, sest nad ei põlga sind, vaid nad põlgavad mind kui oma kuningat!
8Nõnda nagu on kõik need teod, mis nad on teinud alates päevast, kui ma tõin nad ära Egiptusest, kuni tänapäevani, jättes mind maha ja teenides teisi jumalaid, nõnda nad teevad ka sinule.
9Aga nüüd kuule nende häält! Hoiata neid ainult tõsiselt ja kuuluta neile selle kuninga õigust, kes hakkab nende üle valitsema!”
10Ja Saamuel kõneles kõik Issanda sõnad rahvale, kes nõudis temalt kuningat.
11Ta ütles: „Niisugune on selle kuninga õigus, kes hakkab teie üle valitsema: ta võtab teie pojad ning paneb nad oma sõjavankrite peale ja ratsahobuste selga või laseb neid joosta oma sõjavankri ees;
12ta paneb neist enesele tuhandepealikuid ja viiekümnepealikuid; ta paneb neid kündma tema kündi ja lõikama tema lõikust ning valmistama temale sõjariistu ja vankrivarustust;
13ta võtab teie tütred salvisegajaiks, keetjaiks ja küpsetajaiks;
14ta võtab teie parimad põllud, viinamäed ja õlipuud ning annab oma sulastele;
15ta võtab kümnist teie viljapõldudelt ja viinamägedelt ning annab oma hoovkondlastele ja sulastele;
16ta võtab teie sulased ja teenijad ja parimad noored mehed, nõndasamuti teie eeslid, ja paneb oma tööle;
17ta võtab kümnist teie lammastest ja kitsedest ning te peate olema temale sulasteks.
18Ja kui te siis kisendate oma kuninga pärast, kelle te enestele olete valinud, siis Issand ei vasta teile.”
19Aga rahvas tõrkus kuulmast Saamueli häält ja nad ütlesid: „Ei! Meil peab olema kuningas,
20et meiegi oleksime nagu kõik muud rahvad, et meie kuningas meile kohut mõistaks, meie ees välja läheks ja meie võitlusi võitleks!”
21Kui Saamuel kuulis rahva kõiki sõnu, kordas ta neid Issanda kõrva ees.
22Aga Issand ütles Saamuelile: „Kuule nende häält ja pane neile kuningas!” Siis Saamuel ütles Iisraeli meestele: „Minge igaüks oma linna!”
Nagu nägime, mõistis Jumal kohut Eeli üle, sest viimane ei distsiplineerinud oma poegi ning avas sellega tee Saamueli teenimisele (1Sm 2:17-18). Kurb on aga see, et aastaid hiljem osutuvad Saamueli enda pojad üsna samasugusteks kui olid Eeli pojad (s 3). Võibolla oli Saamuelil liiga palju tegemist reisimise ja Jumala teenimisega (1Sm 7:15-17). Me ei tea seda, kuid Saamueli pereelu tuletab meilegi meelde, et teenimistöös olevate inimeste lapsed elavad erilise pinge all ning vajavad eriliselt eestpalveid. See meenutab ka, et ükskõik kui kõrge/suur on kellegi kutsumine, peaks igaühe esmane vaimulik prioriteet ja vastutus olema oma perekonna eest, kui Jumal on selle talle kinkinud.
Tänase teksti keskmes on dialoog kuninga saamise pärast - Jumala, Saamueli ja Iisraeli vahel. Jumala arvates on see halb mõte (s 10-18) - kuid mis siis kuningas halba on? Piiblis on mitmeid väga positiivseid ütlemisi kuningate kohta (nt Ps 45:1-8, Õp 16:12-15), ja ka Jeesus ise kannab nime “kuningate Kuningas” (Ilm 19:16). Probleem ei olnudki niivõrd soovis kui sellises, vaid rahva motivatsioonis: Iisrael tahtis olla samasugune kui teised rahvad nende ümber (s 5;20), Jumala eesmärk aga oli nende pühaduse tagamine (2Ms 20:18-26).
Selliste ristuvate eesmärkide keskmes näeme, et Jumala juhtimise ja tahte otsimises kukkus Iisraeli rahvas läbi (Õp 3:6). Saamuel, kes soovib, et tema pojad jätkaksid peale teda, on ohtlikus tsoonis - äärepealt kordamas Eeli viga (s 3, 1Sm 2:12). Rahva vanemad aga, kes nõuavad kuningat, lähtuvad pigem isikliku unistuse ja fantaasia täitumise soovist, kui reaalsusest (s 20, s 11-18).
Mida sina sellises olukorras soovitaksid? Ja miks Jumal järele annab (s 22)?
Kui Jeesus tuli Kuningana, pidi Ta kannatama arvukalt ärapõlgamisi, hüljatust, ebaõiglust ja viimselt avalikku häbistavat hukkamist. Ta on “kuningate Kuningas” - aga Ta valitseb ainult seal, kus inimesed Teda tervitades vastu võtavad (Fl 2:10-11).
Meie väljakutseks täna on anda Jumala head sõnumit edasi relevantse ja köitvana (Tt 2:10). Meil pole luba kaotada oma “soolasust” ja “valgust” (Mt 5:13-16).
Jumal ütles lõpuks “Jah, - aga…”; ja andis rahvale kuninga; samas aga hoiatas väga tõsiselt selle sammu tagajärgede eest (s 6-9).
Aastaid tagasi, kui ostsime oma esimese kodu - ühe hüljatud ridaelamu Philadelphias - hoiatas Jumal meid saates mitmeid sõnumeid, et see ei ole hea mõte. Meie abikaasaga aga pressisime edasi oma unistuste maja poole, ning tulemuseks oli katastroof. Peale aastapikkust võitlemist, palusime Jumalalt andeks, et olime olnud kangekaelsed. Maja ei remontinud end seejärel ise imeliselt, aga Jumal avas meie silmad nägema kesklinna vajadusi. Mõnikord ütleb Jumal “Jah,….aga” selleks, et anda meile oluline õppetund.
Selle kommentaari autor: Whitney T Kuniholm