Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 13:1-23
Sõda vilistitega1Saul oli olnud aasta oma kuningriigi üle ja valitses teist aastat Iisraeli üle,
2kui ta valis enesele Iisraelist kolm tuhat meest; neist oli kaks tuhat Sauliga Mikmasis ja Peeteli mäestikus ja tuhat Joonataniga Benjamini Gibeas; aga ülejäänud rahva oli ta ära saatnud, igaühe oma telki.
3Joonatan lõi Gebas olevat vilistite linnaväge ja vilistid said sellest kuulda. Siis laskis Saul kogu maal sarve puhuda ja öelda: „Heebrealased kuulgu seda!”
4Ja kogu Iisrael kuulis räägitavat, et Saul oli löönud vilistite linnaväge, samuti ka seda, et Iisrael oli vilistitele muutunud vastikuks; ja rahvas kutsuti Gilgalisse Saulile järgnema.
5Ja vilistid kogunesid sõdima Iisraeli vastu: kolmkümmend tuhat sõjavankrit, kuus tuhat ratsanikku ja muud rahvast nõnda palju nagu liiva mere ääres. Nad tulid üles ja asusid leeri Mikmasis, Beet-Aavenist ida poole.
6Iisraeli mehed nägid, et neil tuli kitsas kätte, et rahvas oli kimbatuses ja puges koobastesse, kibuvitsapõõsastesse, kaljulõhedesse, keldritesse ja kaevudesse.
7Heebrealasi läks ka üle Jordani Gaadi ja Gileadi maale. Aga Saul oli alles Gilgalis ja kogu rahvas oli värisedes talle järgnenud.
8Kui ta oli oodanud seitse päeva, Saamueli poolt määratud ajani, Saamuel aga Gilgalisse ei tulnud, siis hakkas rahvas tema juurest laiali valguma.
9Siis ütles Saul: „Tooge mulle põletusohver ja tänuohvrid!” Ja ta ohverdas põletusohvri.
10Aga kui ta põletusohvri ohverdamise oli lõpetanud, vaata, siis tuli Saamuel ja Saul läks temale vastu teda teretama.
11Aga Saamuel ütles: „Mis sa oled teinud!” Ja Saul vastas: „Kui ma nägin, et rahvas mu juurest laiali valgus ja sina ei tulnud määratud ajaks, vilistid aga kogunesid Mikmassi,
12siis ma mõtlesin: Nüüd tulevad vilistid mu vastu alla Gilgalisse, aga mina ei ole veel Issanda palet leevendanud. Siis ma söandasin ja ohverdasin põletusohvri.”
13Saamuel ütles Saulile: „Sa oled talitanud mõistmatult: sa ei ole pidanud Issanda, oma Jumala käsku, mis ta sulle andis, sest nüüd oleks Issand kinnitanud su kuningriigi Iisraelis igaveseks.
14Aga nüüd ei jää su kuningriik püsima: Issand on enesele otsinud oma südame järgi mehe ja Issand on teda käskinud olla vürstiks oma rahvale, sest sina ei ole pidanud, mis Issand sind on käskinud.”
15Ja Saamuel võttis kätte ning läks Gilgalist üles Benjamini Gibeasse; Saul luges aga üle rahva, kes oli tema juures: ligi kuussada meest.
16Saul ja Joonatan, ta poeg, ja rahvas, kes oli nende juures, jäid Benjamini Gebasse, vilistid aga olid leeri üles löönud Mikmassi.
17Ja vilistite leerist läksid hävitajad välja kolmes salgas: üks salk pöördus Ofra poole Suuali maale,
18teine salk pöördus Beet-Hooroni poole ja kolmas salk pöördus raja poole, mis ulatub üle Seboimi oru kõrbe suunas.
19Aga seppa ei leidunud kogu Iisraeli maal, sest vilistid olid öelnud: „Et heebrealased ei teeks mõõka või piiki!”
20Ja kogu Iisrael pidi minema alla vilistite juurde teritama, igamees oma saharauda, kõblast, kirvest ja raudlabidat.
21Teritamismaks raudlabidate ja kõblaste pealt oli kaks kolmandikku seeklit, kolmeharuliste harkide, kirveste ja astlate pealt üks kolmandik seeklit.
22Ja nõnda juhtus sõja ajal, et ei leidunud mõõka ega piiki kogu rahva käes, kes oli koos Sauli ja Joonataniga, küll oli aga Saulil ja Joonatanil, ta pojal.
23Vilistite valvemeeskond läks Mikmasi kurusse.
Aastal 1025 eKr oli Iisraeli kaotamas kontrolli, isegi oma varade ning relvatööstuse üle. Erinevate agressiivsete väikeriikide tekkides nende ümber, selgus, et endine hõimkondlik struktuur ei ole enam efektiivne. Nii tunduski loogilise ja õige lahendusena liikuda monarhia kui ühendava lahenduse suunas, kuid üleminek sellele ei olnud kerge.
Saul seisis kahe maailma vahel - aga samamoodi ka Saamuel, viimane vanadest kohtumõistjatest ning esimene uute prohvetite reas.
Me elame Saulile kaasa. Oli tema tegu siis tõesti nii suur eksimine? Kas ei püüdnud ta lihtsalt täita oma kohust kuningana? Võibolla tõesti, kuid Iisraeli pidi valitsema üksnes Jumal, keda tohtisid vahendada vaid prohvetid ja preestrid. Ka rahva seas populaarsust koguvale nõudele kuninga järele, anti vägagi vastumeelselt järele (1Sm 8). Saul oligi kuningas vaid “jumaliku määramise” tõttu. Ning nii Jumala poolt määratud kuningas kui ka prohvet peaksid ju tegema koostööd. Teisalt tundub Sauli kannatamatus siin õigustatud olevat, arvestades reaalseid ähvardusi vilistide poolt ning tema enda hajuma kippuvat armeed. Ometi see, mida Saul tegelikult tegi, oli tõsine eksimus, sest ta allutas religioossed praktikad riigi huvidele - siinkohal võttes ise endale ka preestri rolli.
Sauli tormakus tundub pealtnäha olevat kahjutu, kuid Iisraeli ajaloost leiame edaspidi mitmeid kuningaid, kes läksid kaugemale - kes Jumalat kartmata nimetasid ise ametisse neile meelepäraseid prohvetid, ja kiusasid taga neid, kes polnud müüdavad.
Jumala antud sõna täidemineku ootamine on üks suurimatest väljakutsetest - ning mitte ainult Sauli puhul. Ka Aabraham ja Saara ei suutnud Jumala tõotuse täitumist ära oodata (1Ms 15:4, 1Ms 16:1-4), vaid püüdsid ise protsessi kiirendada ja see tõi kaasa hävitavad tagajärjed. Kui kannatlikult jaksame meie Jumalalt oma palvetele vastuseid, väljakannatamatu olukorra muutmist või häguse tuleviku selginemist oodata?
Selle kommentaari autor: John Harris