Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Juhtimas või juhitud?

Kolmapäev, 19. Juuni 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 14:24-52

Sõda vilistitega
24Kuigi Iisraeli mehed olid sel päeval väga vaevatud, ometi vannutas Saul rahvast, öeldes: „Neetud olgu see mees, kes sööb leiba enne õhtut ja enne kui ma olen kätte maksnud oma vaenlastele!” Ja kogu rahvas ei maitsnud leiba.
25Aga kui kogu rahvas jõudis metsa, siis oli seal mesi maas.
26Kui rahvas läks metsa sisse, vaata, siis voolas seal mett, aga ükski ei tõstnud oma kätt suu juurde, sest rahvas kartis vannet.
27Joonatan ei olnud aga kuulnud, et tema isa rahvast oli vannutanud; seepärast ta sirutas kepi, mis tal käes oli, ja kastis selle otsa meekärjesse ning pani oma käe suhu: siis hakkasid ta silmad särama.
28Ent keegi rahva hulgast võttis sõna ja ütles: „Su isa vannutas rahvast kõvasti ja ütles: Neetud olgu mees, kes täna leiba sööb! Seepärast on rahvas nii väsinud.”
29Ja Joonatan ütles: „Mu isa saadab maa õnnetusse! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sellepärast et ma maitsesin pisut seda mett!
30Palju parem oleks olnud, kui rahvas täna tõesti oleks söönud saagist, mida saadi oma vaenlastelt. Sest nüüd ei ole vilistite kaotus mitte suurenenud.”
31Sel päeval olid nad löönud vilisteid Mikmasist Ajjalonini ja rahvas oli väga väsinud.
32Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis lambaid, kitsi, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja rahvas sõi neid koos verega.
33Aga Saulile anti teada ja üteldi: „Vaata, rahvas teeb pattu Issanda vastu, kui ta sööb koos verega.” Ja tema ütles: „Teie ei ole olnud truud. Veeretage nüüd mu juurde üks suur kivi!”
34Ja Saul ütles: „Minge laiali rahva sekka ja öelge neile: Igaüks toogu minu juurde oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu; ärgu tehtagu pattu Issanda vastu, süües koos verega!” Ja sel ööl tõi kogu rahvast igaüks oma härja oma käega ja nad tapsid need seal.
35Ja Saul ehitas altari Issandale; see oli esimene altar, mille ta Issandale ehitas.
36Ja Saul ütles: „Lähme öösel vilistitele järele ja riisume neid kuni hommikuvalgeni; ärgem jätkem neist alles ühtainsatki!” Ja nemad vastasid: „Tee kõik, mis su silmis hea on!” Aga preester ütles: „Astugem siia Jumala ette!”
37Siis küsis Saul Jumalalt: „Kas pean minema vilistitele järele? Kas sa annad nad Iisraeli kätte?” Aga Issand ei vastanud temale sel päeval.
38Siis ütles Saul: „Tulge siia, kõik rahva juhid, uurige ja vaadake, kelle läbi on täna see patt sündinud!
39Sest nii tõesti kui elab Issand, kes Iisraeli on päästnud: kui see ka oleks mu poja Joonatani süü, siis peab ta surema!” Aga rahva hulgast ei vastanud ükski temale.
40Siis ütles Saul kogu Iisraelile: „Olge teie ühel pool, mina ja mu poeg Joonatan oleme teisel pool!” Ja rahvas vastas Saulile: „Tee, mis su silmis hea on!”
41Ja Saul ütles Issandale, Iisraeli Jumalale: „Anna tummim!” Siis langes liisk Joonatanile ja Saulile ning rahvas sai vabaks.
42Siis ütles Saul: „Heitke liisku minu ja mu poja Joonatani vahel!” Ja liisk langes Joonatanile.
43Ja Saul ütles Joonatanile: „Räägi mulle, mida sa oled teinud?” Ja Joonatan jutustas talle ning ütles: „Ma maitsesin tõesti minu käes olnud kepi otsaga pisut mett. Siin ma olen, valmis surema!”
44Siis ütles Saul: „Jumal tehku minuga ükskõik mida, aga sina pead surema, Joonatan!”
45Aga rahvas ütles Saulile: „Kas Joonatan peab surema, tema, kes on saavutanud selle suure võidu Iisraelis? Jäägu see kaugele! Nii tõesti kui Issand elab, ei tohi juuksekarvgi tema peast maha langeda, sest sel päeval tegi ta seda koos Jumalaga!” Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast.
46Siis Saul läks ära ega ajanud vilisteid taga, ja vilistid läksid oma paika.
47Kui Saul oli saanud kuningavõimu Iisraeli üle, siis sõdis ta kõigi ümberkaudsete vaenlaste vastu: moabide, ammonlaste, edomlaste, Sooba kuningate ja vilistite vastu, ja kuhu ta iganes pöördus, seal ta karistas.
48Ta osutas vahvust, lõi amalekke ja päästis Iisraeli ta rüüstajate käest.49Sauli pojad olid Joonatan, Jisvi ja Malkisuua; ja tema kahe tütre nimed olid: esmasündinu nimi oli Meerab ja noorema nimi Miikal.
50Ja Sauli naise nimi oli Ahinoam, Ahimaasi tütar. Ja tema sõjaväepealiku nimi oli Abner, Sauli lelle Neeri poeg.
51Kiis, Sauli isa, ja Neer, Abneri isa, olid Abieli pojad.
52Aga kogu Sauli eluaja oli äge sõda vilistite vastu; ja kui Saul iganes nägi mõnda tublit ja vaprat meest, võttis ta selle enese juurde.

“Ma tänan Issandat kõigest südamest….ma kirjutan raamatut kõikidest Su imetöödest…” (Ps 9:1)

Otsustusvõime, mida juhtidelt tihti oodatakse, võib sageli olla hoopis õhukese maskeeringu all olev tormakus. Saul püüdis demonstreerida oma otsustavust võita viliste iga hinna eest, sellega, et nõudis oma meestelt paastumist õhtuni (s 24). Aga mida ta lootis sellega saavutada? Mehed vajasid kogu energiat, mida oli võimalik saada! Hullem veel - hoolimata Sauli käsu karmusest, ei suutnud ta ikkagi tagada seda, et kõik oleksid olnud tema nõudest ja needusest teadlikud (s 27). Kõik kuuletusidki… peale Joonatani.

Taas kord on meie ees pilt Joonatani potentsiaalist olla rahvale kohane juht, ning see jääb realiseerimata. Joonatani praktiline mõtlemine oli väga lihtne ja sirgjooneline: kui mesi oli olemas, miks mitte seda siis süüa? Loomulikult, kui Jumal oleks andnud keelu seda mitte puutuda, oleks asi olnud teine. Aga Saul, surudes meestele peale nõude, mida Jumal polnud andnud, valmistas  piitsa omaenda selja tarvis. See on läbikukkumine, mis ka aegade möödudes pole usurahva seast kuhugi kadunud. Üks religiooni ebameeldivaid kõrvaltoimeid on soov luua tarbetuid reegleid. 

Kui hoolikalt peaksime uurima oma traditsioone kindlustamaks, et need ei kanna endas edasi mingeid suuremaid nõudeid, kui Jumal ise on avaldanud?

Sauli poolt pealesurutud paastu tuli pidada päeva ajal. Õhtu tulles aga ei suutnud pööraselt näljased mehed enam oodata. Nad tapsid ja sõid loomi koos verega just seal paigas kus juhtusid olema. See aga oli juba Jumala poolt antud seaduse rikkumine (1Ms 9:4)!

Saul püüab nüüd asja õigeks keerata pakkudes praktilist lahendust (s 33-34). Aga kui ilmneb, et see, kes käsku (tahtmata ja teadmata) rikkus oli Joonatan, ei suuda Saul sama praktilist mõtlemist selles olukorras enam rakendada (s 44).

Nii peavad tema mehed, kes juba ennegi kaitsesid Joonatani - olles vait (s 39), kindlustama viimase pääsemise Sauli enda tormakuse tagajärgede eest (s 45).

Kas Saul seda taipas ja nägi, või mitte, teadsid kõik ülejäänud, et saavutatud võidu oli toonud neile Jumal.

 
Juhid pole eksimatud, ka nemad võivad kukkuda ja raskelt. Kas tunned juhte, kes praegu vajaksid tarka nõuannet- sinult või kelleltki teiselt - et hoida ära tormakate otsuste kurvad tagajärjed?

Selle kommentaari autor: Emlyn ja Tricia Williams