Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Milline sõnakuulelikkus?

Neljapäev, 20. Juuni 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 15:1-16

Saulilt võetakse kuningavõim
1Ja Saamuel ütles Saulile: „Issand on mind läkitanud võidma sind kuningaks tema rahvale Iisraelile. Ja nüüd kuule Issanda sõnu.
2Nõnda ütleb vägede Issand: Ma tahan kätte tasuda, mis Amalek tegi Iisraelile, astudes teel temale vastu, kui ta tuli Egiptusest.
3Mine nüüd ja löö Amalekki ja kaota sootuks ära kõik, mis tal on, ja ära anna temale armu, vaid surma niihästi mehed kui naised, lapsed ja imikud, härjad ja lambad, kaamelid ja eeslid!”
4Ja Saul hüüdis rahva kokku ning luges nad üle Telaimis: kakssada tuhat jalameest ja kümme tuhat Juuda meest.
5Kui Saul tuli amalekkide linna alla, siis ta pani varitsejad orgu.
6Ja Saul ütles keenlastele: „Minge, lahkuge, minge ära amalekkide hulgast, et ma ei hävitaks teid koos nendega! Sest te tegite head kõigile Iisraeli lastele, kui nad tulid Egiptusest.” Ja keenlased lahkusid amalekkide hulgast.
7Ja Saul lõi amalekke Havilast kuni Suuri teelahkmeni, mis on Egiptuse ees.
8Ja ta võttis Agagi, Amaleki kuninga, elusalt vangi, aga kogu rahva hävitas ta mõõgateraga sootuks.
9Aga Saul ja rahvas andsid armu Agagile ja parimaile lammastest, kitsedest ja veistest ning talledele ja kõigele, mis oli hea, ega tahtnud neid hävitada sootuks; aga kõik, mis oli väärtuseta ja väeti, nad hävitasid sootuks.
10Siis tuli Saamuelile Issanda sõna, öeldes:
11„Ma kahetsen, et ma olen Sauli kuningaks tõstnud, sest ta on taganenud minu järelt ega ole täitnud mu käsku.” Siis Saamuel kohkus ja kisendas kogu öö Issanda poole.
12Ja Saamuel tõusis vara, et hommikul kohata Sauli; ja Saamuelile anti teada ning öeldi: „Saul tuli Karmelisse ja vaata, ta püstitas enesele mälestussamba. Siis ta pöördus ümber ja jätkas teekonda alla Gilgalisse.”
13Kui Saamuel jõudis Sauli juurde, ütles Saul temale: „Issand õnnistagu sind! Mina olen Issanda käsku täitnud.”
14Aga Saamuel küsis: „Mis lammaste määgimine see on, mis mu kõrvu kostab, ja veiste ammumine, mida ma kuulen?”
15Ja Saul vastas: „Need on toodud amalekkide käest, sest rahvas säästis parimad lambad, kitsed ja veised, et neid ohverdada Issandale, su Jumalale; aga teised me oleme hävitanud sootuks.”
16Siis ütles Saamuel Saulile: „Jäta! Mina kuulutan sulle, mis Issand täna öösel mulle kõneles.” Ja Saul ütles temale: „Räägi!”

“Olgu sulle meelepärased mu suu kõned ja mu südame mõtlemised sinu ees, Issand, mu kalju ja mu lunastaja!” (Ps 19:15)

Meile,  21.sajandi inimestele tundub amalekkidele osaks saanud kohtlemine kohutav. Kuidas võib Jumal seda mitte ainult lubada, vaid lausa käskida Saulil toime panna nii mastaapne hävitustöö (s 3)? Paljude jaoks täna, teeb väide, et Saul pidas nn “püha sõda” olles amalekkidele Jumala kohtumõistmise tööriistaks - karistuseks selle eest, et amalekid olid Iisraeli vastu tõusnud siis kui Jumal nad Egiptusest välja viis - asja ainult hullemaks. 

Ometi, enne kui ruttame Jumala kohta järeldusi tegema, tuleb otsa vaadata asjaolule, et see Jumal, kelle vastu nii paljud mässavad, on andnud surma oma Poja, et maailm saaks päästetud. Ainult siis, kui vaatame Jumala üksikuid tegusid palju suurema terviku valguses, saab meie kõikuv arusaamine tema iseloomust, muutuda terviklikumaks ja kindlamaks. Ja nii mõnegi inimese protestihüüded Jumala vastu vaibuvad siis, kui oleme silmitsi selle hävinguga milles oleme ise kaasosalised, kasvõi sel viisil, et oleme vaikinud nähes seda tulemas. Sõda meie ümber käib endiselt. 

On hämmastav, et tekstis eneses see teema ei olegi nii esiplaanil. Põhilugu on hoopis Sauli sõnakuulmatusest (s 9) ja sellest, kuidas Jumal ta ära tõukas - asjaolu, mis pani prohvet Saamueli põlvedele ahastavasse palvesse terveks ööks (s 11). Meil on lihtne näha Sauli pattu. Kahjuks ongi palju lihtsam frustreeruda ja vihastada teiste inimeste pattude ja läbikukkumiste pärast, kui enda omade peale.

Nii hakkab tekstist vähehaaval kooruma hoopis see, kui paljus oleme ka meie sarnased Saulile. Saul ei olnud Jumalat hüljanud või teiste jumalate järele jooksma hakanud. Ta lihtsalt arvas, et võib Jumalat teenida tema enda tingimuste kohaselt - ja kui palju on neid, kes seda tänagi proovivad? See oli Sauli enda otsus ohverdada lambaid ja kariloomi - mis tegelikult juba õigusega kuulusid Issandale (s 15). Ja see oli kindlalt Saul, kes tegi kõik, et kogu rahva tähelepanu enesele tõmmata (s 12) selle asemel, et see Jumalale suunata. Tinglik sõnakuulmine on nii palju lihtsam, kui täielik sõnakuulmine.

 
Palu, et Jumal näitaks sulle neid elualasid, kus oled püüdnud asja ajada kahes suunas: olla sõnakuulelik, aga nii, nagu sulle sobib.

Selle kommentaari autor: Emlyn ja Tricia Williams