Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 22:1-23
Taavet põgeneb Sauli juurest1Ja Taavet läks sealt ära ning pääses Adullami koopasse. Kui tema vennad ja kogu ta isa pere sellest kuulsid, läksid nad sinna alla tema juurde.
2Ja ta juurde kogunesid kõik, kel oli kitsas käes, kel oli võlausaldaja, kes olid hinges kibestunud, ja ta sai nende pealikuks; tema juures oli ligi nelisada meest.
3Sealt läks Taavet Moabi Mispasse ja ütles Moabi kuningale: „Luba mu isa ja ema tulla seniks teie juurde, kuni ma saan teada, mis Jumal minuga teeb!”
4Siis ta viis nad Moabi kuninga ette ja nad elasid tema juures kogu selle aja, mis Taavet oli mäelinnuses.
5Aga prohvet Gaad ütles Taavetile: „Ära jää mäelinnusesse, lahku sealt ja mine Juudamaale!” Ja Taavet läks ning tuli Haareti metsa.
Saul hukkab Noobi preestrid6Saul sai kuulda, et Taavet ja temaga koos olevad mehed olid avastatud; Saul istus Gibeas tamariskipuu all künkal, piik käes, ja kõik ta sulased seisid ta juures.
7Ja Saul ütles oma sulastele, kes seisid ta juures: „Kuulge ometi, benjaminlased! Kas annab ka Iisai poeg teile kõigile põlde ja viinamägesid? Kas ta paneb teid kõiki tuhande- ja sajapealikuiks,
8et te kõik peate vandenõu minu vastu? Mitte ükski ei ole ilmutanud mu kõrvale, et mu poeg on teinud liidu Iisai pojaga. Mitte ükski teist ei ole mures minu pärast, et ta ilmutaks mu kõrvale, et mu poeg on ässitanud mu sulast mind varitsema, nagu see praegu on.”
9Siis vastas edomlane Doeg, kes seisis Sauli sulaste juures, ja ütles: „Ma nägin Iisai poja tulevat Noobi Ahituubi poja Ahimeleki juurde,
10kes küsis Issandalt temale nõu, andis temale teerooga ja vilist Koljati mõõga.”
11Siis kuningas läkitas kutsuma preester Ahimelekit, Ahituubi poega, ja kogu ta isa sugu, kes olid preestreiks Noobis; ja need kõik tulid kuninga juurde.
12Ja Saul ütles: „Kuule nüüd, Ahituubi poeg!” Ja see vastas: „Siin ma olen, mu isand!”
13Ja Saul küsis temalt: „Mispärast te olete pidanud vandenõu minu vastu, sina ja Iisai poeg, et sa andsid temale leiba ja mõõga ja küsisid Jumalalt temale nõu, selleks et ta tõuseks mind varitsema, nagu see praegu on?”
14Ja Ahimelek kostis kuningale ning ütles: „Kes on kõigi su sulaste hulgast nii ustav kui Taavet, kuninga väimees, su ihukaitsepealik ja su kojas austatu?
15Kas ma alles täna olen hakanud temale Jumalalt nõu küsima? See on minust kaugel! Kuningas ärgu pangu seda asja süüks oma sulasele ega kogu mu isa soole, sest su sulane ei teadnud midagi kõigest sellest, ei vähem ega rohkem!”
16Aga kuningas ütles: „Sa pead surema, Ahimelek, sina ja kogu su isa sugu!”
17Ja kuningas ütles käsutäitjaile, kes seisid ta juures: „Pöörduge sinna ja surmake Issanda preestrid, sest ka nende käsi on Taavetiga; kuigi nad teadsid, et ta põgenes, ei ilmutanud nemad seda mu kõrvale!” Aga kuninga sulased ei tahtnud sirutada oma kätt, et tungida kallale Issanda preestritele.
18Siis ütles kuningas Doegile: „Pöördu sina sinna ja mine preestritele kallale!” Ja edomlane Doeg pöördus ning läks ise preestritele kallale ja tappis sel päeval kaheksakümmend viis linast õlarüüd kandvat meest.
19Ja ta lõi preestrite linnas Noobis mõõgateraga maha nii mehed kui naised, nii lapsed kui imikud ja, samuti mõõgateraga, ka härjad, eeslid ja lambad.
20Pääses ainult üks Ahituubi poja Ahimeleki poeg, Ebjatar nimi, kes põgenes Taaveti juurde.
21Ja Ebjatar jutustas Taavetile, et Saul oli Issanda preestrid tapnud.
22Ja Taavet ütles Ebjatarile: „Ma teadsin juba sel päeval, kui seal oli edomlane Doeg, et ta kindlasti teatab sellest Saulile. Minu tõttu on see sündinud kõigile su isa soo hingedele!
23Jää minu juurde, ära karda, sest kes püüab minu hinge, see püüab ka sinu hinge, minu juures oled sa aga kaitstud!”
“Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!” (1Ms 4:7)
Kaua enne “suure Taaveti veel suuremat poega” tunnevad tolle ühiskonna heidikud Taavetis ära mehe, kelle juurde tasub koguneda, samamoodi kogunesid inimesed Jeesuse juurde, sel ajal kui religioossed liidrid kavandasid Tema surma. Ühe kohutava ja vägivaldse teo läbi valab vihane, masendunud ja tasakaalust väljas olev kuningas, kes ei suuda tappa oma rivaali - kogu oma raevu välja süütute inimeste peale. Ta enda sõdurid keelduvad seda jubedat käsklust täitmast. Siis aga pöördub Saul Doegi, ja selle palgamõrtsukatest meeskonna poole käsuga hävitada kogu preester Eeli koda, otsekui oleks Lepingulaeka ees teenivad preestrid Jumala vaenlased.
Veel rohkem isoleeritud Saul on muutunud kurjaks meheks teekonnal omaenese hävituse poole. Ta pole loomupäraselt kurjust täis mees, vaid on muutunud selliseks kinnisideena rõhuvas püüdluses säilitada iga hinna eest oma võim. See poleks pidanud nii lõppema. Ühes mõistujutus räägib vanaisa pojapojale kahest koerast, mustast ja valgest, kes tema sees kaklevad. “Kumb neist võidab?” tahab poiss teada. Vanaisa vastab: “ See, keda sa toidad.” Saul oli “toitnud” kadedust oma südames seni, kuni see võttis võimu tema üle.
Mida saaksime taolise vägivaldse hulluse puhul öelda? Tahaks kisendada, protestida…Tahaks, et Jumal teeks midagi. Taolised sündmused on väljakutseks lihtsustatud usule Jumalast, kes kontrollib kõike kogu maailmas. “Miks Jumal lasi sellel sündida?”, küsime sageli. Tegelikult oleme silmitsi karmi tõega, mis osutab, et Jumal ei piira algselt inimesele antud vabadust, ka mitte vabadust kurja teha. Me võime soovida, et Jumal oleks sekkunud ja Holokausti , või genotsiidisõjad ning etnilised “puhastused” ära hoidnud, et Jumal peataks meeletu vägivalla Lähis-Idas, mis päev päeva järel täidab meie tele-ekraane. Jumal ei piiranud seda, mida Saul võis korda saata kurjuse haardes olles. Usaldus, mille Jumal inimesele tema vabadust kinkides on andnud tähenab, et me saame oma vabadust kasutada nii heaks kui kurjaks.
Selle kommentaari autor: John Harris