Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 30:16-31
Taavet võidab amalekid16Ja ta viis teda, ja vaata, nad olid laiali üle kogu maa söömas, joomas ja pidutsemas kõige selle suure saagi pärast, mille nad olid võtnud vilistite maalt ja Juudamaalt.
17Ja Taavet lõi neid nende retke hommikust kuni teise päeva õhtuni; neist ei pääsenud muud kui ainult nelisada noort meest, kes istusid kaamelite selga ja põgenesid.
18Ja Taavet päästis kõik, mis amalekid olid võtnud; Taavet päästis ka oma mõlemad naised.
19Neile ei jäänud midagi vajaka, ei vähemast ega suuremast, ei poegadest ega tütardest, ei saagist ega muust, mida nad neilt olid võtnud - Taavet tõi kõik tagasi.
20Ja Taavet võttis kõik lambad, kitsed ja veised, ja nad ajasid neid muu karja ees ning ütlesid: „See on Taaveti saak.”
21Ja Taavet tuli nende kahesaja mehe juurde, kes olid väsinud, et järgneda Taavetile, ja olid jäetud Besori jõe äärde; ja need tulid vastu Taavetile ja rahvale, kes oli koos temaga; Taavet lähenes rahvale ja küsis, kuidas nende käsi käib.
22Aga kõik pahad ja kõlvatud meeste hulgast, kes olid käinud koos Taavetiga, võtsid sõna ja ütlesid: „Sellepärast et nad ei tulnud koos meiega, ei anna me neile saagist, mida oleme päästnud, mitte midagi muud kui igaühele ainult ta naise ja lapsed; viigu nad need ja mingu!”
23Aga Taavet ütles: „Mu vennad, ärge tehke nõnda sellega, mis Issand meile on andnud; tema hoidis meid ja andis meie kätte selle röövjõugu, kes tuli meile kallale.
24Kes küll kuulaks teid selles asjas? Sest missugune on selle osa, kes läheb sõtta, niisugune on ka selle osa, kes jääb varustuse juurde. Saak tuleb jaotada võrdselt!”
25Ja nõnda jäigi alates sellest päevast ja edaspidi: sest ta tegi selle seaduseks ja õiguseks Iisraelis kuni tänapäevani.
26Ja kui Taavet tuli Siklagi, siis ta läkitas osa saagist Juuda vanemaile, igaühele oma sõpradest, öeldes: „Vaata, siin on teile tervitusand Issanda vaenlastelt saadud saagist!”
27Ta läkitas neile, kes olid Peetelis, Lõunamaa Raamotis, Jattiris,
28Aroeris, Sifmotis, Estemoas,
29Raakalis, jerahmeellaste linnades, keenlaste linnades,
30Hormas, Boor-Aasanis, Atakis
31ja Hebronis, ja kõigisse paigusse, kus Taavet ise ja ta mehed olid käinud.
Lahing võideti, perekonnad ja röövitud vara saadi tagasi - midagi ega kedagi ei jäänud puudu. Jumal oli taas kord pidanud ustavalt oma tõotust, kuid keset rõõmupidu hakkab arenema ka tüli. Ükski järgijate hulk ei ole täiuslik ning Taaveti järgijate hulgas oli omajagu neid kellele meeldis tüli tekitada ning inimesi ärritada. Taaskohtumine nendega, kes olid ära viidud, ning lahingusolijate väsimus - see kõik lõi pinnase vaidluseks kas oli ikka õiglane jagada saaki ka neile, kes sõdijate hulgas polnud. Leebelt aga kindlalt tõrjub Taavet tagasi iga mõtteavalduse selle kohta, et saadud võit oli tulnud meeste oma vapruse või osavuse läbi. Kuna Issand oli see, kes võidu andis, siis ei olnud ühelgi grupil meeste seast suuremat õigust röövsaagile kui teistel.
Seesama tüli viib Taaveti tema esimese juriidilise seaduse kehtestamiseni. Selle seaduse keskmes oli arm, ja seda toetas veendumus Jumala kõikeületavast valitsusest kõiges inimesse puutuvas. Selle tulemus oli kõikide tema meeste õiglane ja helde kohtlemine ning ka nende panus võeti arvesse, kes olid olnud kaugemal kogu tegevust toetamas.
Kõik kristlased peaksid kogema tugevat pühendumist sellisele õiglusele, mis lähtub Jumala osaluse õigest tajumisest kõikides maailma asjades. Õiglane toimimine, mõjutatud heldusest ja armust on väeline ja ligitõmbav jõud headuse toetuseks. Ja liiga kauaks on sotsiaalne hoolekanne jäetud kuhugi liberaalse teoloogia ääremaadel liikujate või kirglike ekstsentrikute hooleks.
Hool õigluse kehtestamise pärast on Jumala loomuse keskne osa, mida on ikka ja jälle väljendatud Piibli lehekülgedel, ja mis keeldub alistumast ignoreerimisele, esitades väljakutse meie ükskõiksusele. See on otseselt seotud Jumala tundmisega ning osalemisega tema plaanides selle hukkuva maailma jaoks ning motiveeritud armastusest Tema loodud inimeste vastu.
Selle kommentaari autor: Fran Beckett