Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 15:1-9
Jeesus vastab etteheidetele pärimuste rikkumise kohta1Siis tuli Jeruusalemmast Jeesuse juurde varisere ja kirjatundjaid, kes ütlesid:
2„Miks sinu jüngrid astuvad üle esivanemate pärimusest? Nad ei pese oma käsi, kui hakkavad leiba võtma.”
3Aga tema vastas neile: „Miks teie ise astute üle Jumala käsust oma pärimuse pärast?
4Jumal ütleb ju: Austa isa ja ema, ja kes isa või ema sajatab, peab surma surema.
5Teie aga lausute: Kui keegi ütleb isale või emale: „Olen selle pühendanud templile ohvrianniks, mis sina pidid minu käest saama”,
6siis ta ei pea enam oma vanemat austama. Teie olete muutnud Jumala sõna tühjaks oma pärimusega.
7Te silmakirjatsejad, õigesti on teie kohta ennustanud Jesaja:
8See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel.
9Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.”
Mida tegelikult tähendab olla jumalakartlik? On selge, et võime siin eksiteele sattuda isegi juhul, kui alustame õige sooviga. Variserid ja kirjatundjad soovisid tõeliselt olla Jumalale meelepärased, ometi jõudsid nad olukorda, kus langesid Jesaja poolt kuulutatud hukkamõista alla, sest olid Jumala seadmised vahetanud “inimlike reeglite” vastu (s 9).
Sellega olid nad traditsiooni säilitamist soovides Jumala sõna tühjaks teinud (s 6). Nende orietnatsioon oli muutunud välispidiseks, ega keskendunud enam sisemisele suhtele Jumalaga. Nad jäid kinni sellesse, kuidas inimesed väljendasid või esitlesid oma religioossust ning lõid ise inimlikud reeglid, et õigel teel püsida, seejärel aga muutusid väga kriitilisteks kõikide suhtes, kes nende tehtud reegledi ei järginud. Jeesus ütleb, et jumalakartlikkus ei seisne mitte selles, kuidas me rituaale läbi viime, hoiame alal ja au sees traditsioone või täidame seatud reegleid. Taoline suund jätab meile vaid käskude süsteemi, mida järgida ilma, et inimene mõistaks, miks see vajalik on.
Jumalakummardamise vormiks ei saa ka lugeda seda, mida me laulame, kuidas riides oleme, kus ja kuidas kohtume, milliseid vormeleid ja väljendeid kasutame, milliseid kainuse või ekstaasi tasandeid ootame.
Jumalakummardamine pole ka see, kui sunnime teisi inimesi kohanema enda loodud struktuuridega, või nõuame neilt samalaadset päästmiskogemust, mis meil on olnud, või meie teoloogiliste väidetega täielikku nõustumist. Kõik taolised asjad võivad väga kergesti saada mõjutatud käsumeelsusest ja karmusest teiste suhtes. Ning kui käsud hakkavad meid takistama oma naabrit armastamast nii, nagu armastame iseennast ( Mt 19:19), on need oma olemuses muutunud jumalatuks.
Tõeline jumalakartlikkus on sisemine. See puudutab inimese südant ja pole pelgalt “tunnete asupaik”, vaid see milles väljendub inimese tõeline olemus - mitte väline mulje. Just sellepärast ei pannud Jeesus iial liigset rõhku välisele (mida me sööme) vaid tõstis kõige olulisemaks selle, mis on inimese sees (s 16-20). Esmajärjekorras on vaja hoolitseda oma sisemise elu eest, ning hoida silmakirjalikkus ning ensega rahulolu nii eemal kui suudame.
Selle kommentaari autor: Andy Bathgate