Psalmi avasõnad on tuttavad paljudele, sest neid kasutatakse mitmes liturgias lääne kirikutes.

Suure osa sellest psalmist, leiame ka Psalm 40 lõpuosast. Nagu paljud teised head palved või kiriklaulud, on need sõnad väärt kordamist.

Kuigi alguses öeldakse, et tegu on Taaveti psalmiga, võib see tähendada ka, et see psalm kuulus Taaveti kollektsiooni (aga ei pruugi tingimata olla tema enda kirjutatud). Võime leida Taaveti elust perioode, kus psalmis kirjeldatut on võimalik kohandada, kuid, nagu paljude teiste psalmidega, ei avata meile psalmi konteksti. Ja seepärast saame kasutada neid salme mitmes erinevas olukorras ja erinevate inimeste puhul. Saame nende sõnadega väljendada ka iseenda vajadusi. 

Meil kõigil on hetki kus vajame abi või kiiret päästmist.

Pääste, mida otsitakse (nt s 1) on pigem ajutine, vaenulike jõudude või inimeste käest pääsemine - mitte kristliku lootuse lõplik pääste (kuigi ka see pole välistatud). Taolist pääste otsimist on psalmides palju, võibolla isegi rohkem kui meie oma igapäevaelus oleme kogenud.

Samas pole kahtlust, et neil, kes omavad olulisi juhtpositsioone, tuleb vastu pidada palju enamale, kui tavaline koorem. Mõned võivad isegi imesteada, miks keegi on nii rumal, et tahaks üldse juhtida. Teiste jaoks on see aga kutsumine, mida nad ei saa eirata.

Kas on lugupidav paluda, et Jumal liiguks edasi? Ilmselt on. Või vähemalt ei pane Jumal pahaks, kui seda teeme. Pakiline sõnastus väljendab lihtsalt seda, kui tugevad on meie tunded (s 5), meie igatsus ning see, mida usume  Veelgi enam, “Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne….” (2Pt 3:9). Võime usaldada Jumala loomust sellisena, nagu Tema on.

“ Tema, kes seda tunnistab, ütleb: „Jah, ma tulen varsti!” (Ilm 22:20)