Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 18:1-11
Kes on suurim?1Selsamal tunnil astusid jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid: „Kes küll on suurim taevariigis?”
2Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma
3ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!
4Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis.
5Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.
Patustamise ohtlikkusest6Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse.
7Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu kiusatus tuleb!
8Aga kui su käsi või su jalg ajab sind patustama, raiu ta ära ja heida minema! Sul on parem minna käteta või jalutuna ellu kui kahe käega ja kahe jalaga olla visatud igavesse tulle.
9Ja kui su silm ajab sind patustama, kisu ta välja ja heida minema! Sul on parem ühe silmaga minna ellu kui kahe silmaga olla visatud tulepõrgusse.
10Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks, sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas!
11[Inimese Poeg on ju tulnud päästma kadunut.]
Jüngrite küsimus (s 1) näitab, et nende mõtted oli peamiselt seotud Jumalariigis valitsevate positsioonidega (hierarhiaga). Jeesus aga keskendub hoopis palju olulisemale küsimusele: mida on vaja selleks, et inimene võiks jumalariiki sisse saada (s 3)?
Piibliaegadel olid lapsed ühiskondliku tähtsuse redeli kõige alumisel astmel. Neil puudusid igasugused õigused, ning keegi ei pidanud neid oluliseks või tähtsaks. Nii tähendab muutuda ja “ saada kui lapseks”, aktsepteerida kõige lihtsamat, lapselikku Jumala armu vastuvõtmist - vaatamata meie võimetusele armu välja teenida või seda kuidagi mõõta. Mida enam mõistame Jumala teenimatut armu eneste vastu, seda rohkem tekib meis ka armulikkust ja alandlikkust, mida Jeesus nii kõrgelt hindab (s 4).
“Need pisikesed - kes Jeesusesse usuvad” (s 6), ei ole viide ainult lastele, vaid hõlmab ka kõik need, kes omavad taolist lapselikku usku. Igaüks neist “lastest” jumalariigis on Jeesusele mõõtmatult kallis (s 5). Vaata, kui suure kirega ( kadedusega) Ta kaitseb oma lapsi - “ Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu kiusatus tuleb!” (s 7). Kuid sageli oleme ka meie osalised selles süüs (s 8,9). Millised on need “komistuskivid”, mida oleme lubanud endi ellu ning mis takistavad meid pühendumast Jeesusele taolisel lapselikul viisil?
Selle kommentaari autor: Tanya Ferdinandusz