Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 6:1-27
Nasiiriseadus1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2„Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Kui mees või naine tõotab erilise nasiiritõotuse, et Issandale pühenduda,
3siis ta peab hoiduma veinist ja vägijoogist; ta ei tohi juua veini- ega vägijoogi äädikat; ta ärgu joogu ka mitte mingisugust viinamarjamahla ja ärgu söögu värskeid või kuivatatud viinamarju!
4Kõigil oma nasiiripõlve päevil ei tohi ta midagi süüa, mida toodetakse viinapuust, isegi mitte kivikesi ega kesti.
5Kõigil tema tõotatud nasiiripõlve päevil ei tohi habemenuga ta peast üle käia; seni kui aeg täis saab, milleks ta ennast Issandale on pühendanud, on ta püha: ta peab laskma juuksed peas pikaks kasvada.
6Kõigil oma Issandale pühenduse päevil ei tohi ta minna surnukeha juurde.
7Ta ei tohi ennast roojastada oma isa ja ema, venna ja õe pärast, kui need surevad, sest ta pea peal on pühitsus Jumalale.
8Kõigil oma nasiiripõlve päevil on ta Issandale pühitsetud!
9Ja kui keegi tema juures väga äkitselt sureb ja ta nõnda roojastab oma nasiiripea, siis ta peab puhastuspäeval oma pea paljaks ajama; ta ajagu see paljaks seitsmendal päeval!
10Ja kaheksandal päeval viigu ta kaks turteltuvi või kaks muud tuvi preestrile kogudusetelgi ukse juurde!
11Ja preester valmistagu üks patuohvriks ja teine põletusohvriks ning toimetagu temale lepitust, sellepärast et ta surnu tõttu pattu tegi; selsamal päeval ta pühitsegu oma pead,
12eraldagu taas Issandale oma nasiiripõlve päevad ja viigu aastane oinastall süüohvriks! Endised päevad aga langevad ära, sest ta nasiiripõli rüvetus.
13Ja niisugune on nasiiriseadus: päeval, mil tema nasiiriaeg täitub, viidagu ta kogudusetelgi ukse juurde,
14ja ta toogu oma ohvriannina Issandale üks veatu aastane oinastall põletusohvriks ja üks veatu aastane utetall patuohvriks ja üks veatu jäär tänuohvriks;
15ja korv hapnemata leiba, peenest jahust õliga segatud kooke ja õliga võitud hapnemata koogikesi; ja nende juurde kuuluv roaohver ning joogiohvrid!
16Ja preester viigu need Issanda ette ning toimetagu tema patu- ja põletusohver;
17jäär aga ohverdagu ta Issandale tänuohvriks koos korvitäie hapnemata leibadega; preester ohverdagu ka tema roa- ja joogiohver!
18Siis nasiir pügagu oma nasiiripõlve pea paljaks kogudusetelgi ees ja võtku oma nasiiripea juuksed ning pangu tänuohvri all olevasse tulle!
19Ja preester võtku keedetud jäärasaps, üks hapnemata kook korvist ja üks hapnemata koogike ning pangu nasiiri kätele, pärast seda kui see oma nasiirijuuksed on püganud.
20Ja preester kõigutagu neid Issanda ees kõigutusohvrina; see olgu preestrile pühitsetud koos kõigutusrinna ja tõstesapsuga; pärast seda võib nasiir veini juua.
21See on seadus nasiiri kohta, kes tõotab oma ohvrianni Issandale nasiiripõlve pärast lisaks sellele, mis ta jõud muidu lubab. Vastavalt tõotusele, mis ta tõotab, peab ta toimima oma nasiiriseaduse järgi.”
Õnnistussõnad22Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
23„Räägi Aaroni ja ta poegadega ning ütle: Õnnistades Iisraeli lapsi, öelge neile nõnda:
24Issand õnnistagu sind ja hoidku sind!
25Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline!26Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!
27Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid!”
Nasiiritõotus oli väga eriline tõotus Jumalale. Issandale pühendumine oli tõsine asi ja seda ei tohtinud võtta kergekäeliselt. Pühendumistõotuse andja ei tohtinud pidada kalliks midagi, mis hävitab osadust Jumalaga. Enamasti anti see teatud perioodiks ning selle tõotusega kaasnes 3 märki: inimene ei tohtinud juua veini, ega mingit viinamarjadest tehtud toitu (s 3-4 Hiljem Iisrael eksis selle vastu, pakkudes nasiiridele veini Am 2:11-12); ta ei tohtinud puudutada surnukeha; ja ta ei tohtinud oma juukseid kärpida. Kaks esimest reeglit kehtisid ka preestrite kohta, juuste mittekärpimine aga oli nasiiridele eriomane tunnus - see oli väline sümbol, et nad on eraldatud Jumalale (s 7). Vastaval heebreakeelsel sõnal “nézer” on kaks tähendust - “tõotus” ja “kroon”. Sellega öeldakse, et Jumala “kroon” on nasiiri pea peal.
Kui tõotust murti - “kui keegi tema juures äkitselt sureb”, pidi nasiir maksma trahvi ning oma tõotuse perioodi otsast alustama (s 9-12). Tuntumatest piiblitegelastest oli Simson see, kes oli pühitsetud nasiiriks juba enne oma sündi, ning ilmselt ka Paulus oli teatud perioodiks sellise vande andnud. Nasiiri staatus oli kõige kõrgema pühitsuse (Jumalale eraldatuse) staatus peale preestrite. Nasiir otsekui elav tõestus sellest, et Iisraeli rahvas oli endid pühendanud Jumalale. Tänapäeval puutume meie kokku paljude “surnutega”. See maailm pakub meile kõikvõimalikku meelelahutust, mis ei tundu olevatki halb, kuid milles pole elu ja mis on tõsiseks takistuseks Issandale pühendumisel.
Preesterlikud õnnistusepalve järgneb loogiliselt - Iisraeli rahvas on oli korrastanud ja puhastanud endid nii nagu Jumal nõudis, ning nüüd sai Jumal ligi tulla ja neid õnnistada. See iidse poeesia vormis väljednatud õnnistus pole kuidagi juhuslikult pähe tulnud sõnad, vaid täis sügavat tähendust. Selles õnnistuse palves on 6 osa.
- “Issand õnnistagu sind” .See lause võtab kokku kõik Jumalaga tehtud lepinguga kaasnevad tõotused ja eelised, mida Jumal tõotas anda oma rahvale (5Ms 28:1-14). Siia hulka kuulusid nt viljakus, järeltulijad, saagikus, karjad jpm. Iisraeli rahva pojad ootasid ja pidid saama õnnistuse oma isade vahendusel. Vaid siis kui Jumal on meie Isa, oleme ka meie tõeliselt õnnistatud.
- “ja hoidku sind” - Kaitse eesmärgiks oli hoida Iisrael Jumalaga lepingusuhtes. Jumal oli Iisraeli kaitsja (Ps 121:7-8, Hb 13:6). Kristus, meie Hea Karjane hoiab ja kaitseb ise oma karja, ega lase kellelgi hukkuda.
- “Issand lasku oma pale paista sinu peale” - Issanda “pale” tähendab Tema ligiolu, mis ilmnes tervele rahvale pilve kujul. “Paistma sinu peale” viitab, et Jumal tunneb rõõmu oma rahvast, ning päästab nad
- “..ja olgu sulle armuline” - Jumala heameele väljendus on tema armu väljavalamine, lepingust tulenev halastus. Pääste saamiseks on ülioluline, et Jumala piiritu soosing oleks inimese peal. Jumala armu ei saa kuidagi välja teenida, vaid Jumal valab välja oma armu omaenese armastuse pärast inimese vastu ning sellepärast, et Ta on ustav oma lepingut pidama. Seda põhimõtet näeme läbi terve Piibli (Rm 5:1-11, Rm 9:10-13)
- “Issand tõstku oma pale sinu üle” - see on teistkordne rõhutamine, mille eesmärgiks on paluda, et Jumal pööraks oma tähelepanu Iisraelile. Kui Jumal peidaks oma palge, tabaks kogu rahvast kannatus ning nad sureksid.
- “Ja andku sulle oma rahu” - Rahu tähendab terviklikku olemist ja heaolu. Ja see on iidsetest aegadest alates olnud sees lepingu keelepruugis. Lepinguid sõlmiti sageli rahu tegemiseks või säilitamiseks läbi korrastatud suhete. Kui Jumal annab inimesele oma rahu, siis ulatub see üle kogu tema elu. Siis on isegi inimese vaenlased vait.
Selle õnnistuse mõju läbib tervet Piiblit. Apostel Paulus alustas näiteks oma kirju soovides “armu ja rahu”. NIng enamikes kirjades ütleb Paulus, et mõlemad tulevad meile Jumal Isalt, läbi Jeesuse Kristuse.
Jumala igatsus oli, et selle õnnistuse kaudu pandals Tema “ nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid!” (s 27), see oli omandi märk. Sama teema leiame ka Piibli lõpust, Ilmutuse raamatust - Ilm 22:4, kus pühad “näevad tema palet ning tema nimi on nende otsaesisel.” Nii sisaldavad need sõnad õnnistuse täiust kõikidele sugupõlvedele ja seda õnnistust on Jumala rahva kõik sugupõlved igatsenud läbi aegade. Selle täismõõtu kogeme aga siis kui tuleb päev ile näeme Tema palet.
Selle kommentaari autor: APÜ