Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 7:1-11, 84-88
Ohvriannid kogudusetelgi ja altari pühitsemiseks1Sel päeval, mil Mooses oli lõpetanud elamu püstitamise ja oli seda võidnud ning pühitsenud, ja oli võidnud ning pühitsenud ka kõiki selle riistu ja altarit ja kõiki selle riistu,
2ohverdasid Iisraeli vürstid, nende perekondade pead; need olid suguharude vürstid, need, kes seisid äraloetute eesotsas.
3Nad tõid oma ohvriannina Issanda ette kuus kaetud vankrit ja kaksteist härga, vanker kahe ja härg ühe vürsti kohta; nad tõid need elamu ette.
4Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
5„Võta neilt need ja need olgu kogudusetelgi teenistuse tarvis; anna need leviitidele, igaühele vastavalt ta teenistusele!”
6Ja Mooses võttis vankrid ja härjad ning andis need leviitidele.
7Kaks vankrit ja neli härga andis ta Geersoni poegadele, vastavalt nende teenistusele.
8Neli vankrit ja kaheksa härga andis ta Merari poegadele, vastavalt nende teenistusele preester Aaroni poja Iitamari käe all.
9Aga Kehati poegadele ei andnud ta ühtegi, sest nende hooleks olid pühad asjad, mida nad pidid õlal kandma.
10Ja vürstid tõid altari pühitsusanni sel päeval, mil seda võiti; ja vürstid viisid oma ohvrianni altari ette.
11Ja Issand ütles Moosesele: „Iga vürst viigu eri päeval oma ohvriand altari pühitsusanniks!”Ohvriannid kogudusetelgi ja altari pühitsemiseks84Need olid altari pühitsusannid Iisraeli vürstidelt selle võidmispäeval: kaksteist hõbevaagnat, kaksteist hõbekaussi, kaksteist kuldnõu;
85iga hõbevaagen oli saja kolmekümne seekline ja iga hõbekauss seitsmekümnene; kogu riistade hõbedat oli kaks tuhat nelisada püha seekli järgi;
86kaksteist kuldnõu, täis suitsutusrohtu, iga nõu kümneseekline püha seekli järgi; kogu nõude kulda oli sada kakskümmend seeklit.
87Kõiki põletusohvri loomi oli kaksteist härjavärssi, kaksteist jäära, kaksteist aastast oinastalle ja nende juurde kuuluv roaohver; ja kaksteist noort sikku oli patuohvriks.
88Ja kõiki tänuohvri loomi oli kakskümmend neli härga, kuuskümmend jäära, kuuskümmend sikku, kuuskümmend aastast oinastalle. Need olid altari pühitsusannid pärast selle võidmist.
Selles kirjakohas on tegu esimese pühakoja (siin kogudusetelgi) pühitsemisega Iisraeli rahva keskel. Loeme, et Mooses “pühitses ja võidis” seal “kõiki selle riistu ja altarit”. Pühitsema - tähendab siin pühaks tegema, puhastama ja eraldama Jumala teenimiseks. Sama tegi hiljem ka Saalomon esimese templi puhul (2Aj 7:7,9).
Selle esimese suursündmuse puhul tõid Iisraeli vürstid ja perekondade pead järjkorras annetusi, patuohvreid ja osaduse ohvreid. Just enne kogudusetelgi pühitsemist oli toimunud ka rahvaloendus (s 2) ning nii oli ülevaade ka perekondadest ja suguharudest. Iga suguharu tõi annid talle määratud päeval - kokku toodi ande 12 päeva. Kõik need annid toodi kahes jaos: kõigepealt vankrid ja härjad kogudustelgi jaoks (s 3-9), teises osas aga hõbedast taldrikud, anumad, vaagnad, ohvrid jom altariteenistuseks ja pühitsemiseks (s 10-88).
Maal, kus rahva elu sõltus suurel määral loomapidamisest, oli nende andide ja ohvriloomade toomine ohver sõna tõelises tähenduses.Iisraeli vürstid näitasid neid ande tuues üles usku, usaldust ja tänumeelt Jumalale, kellest sõltus nende elu. Ohvri väärtus ei seisnenud mitte loomade hulgas, vaid usus ja armastuses, millega see Jumalale toodi. Ja Issand võttis ohvri vastu ega teinud takistusi endale liginemises.
Mis on annetuse ja ohvri vahe? Jumal armastab rõõmsat andjat. Annetus on vastuvõetav siis, kui seda tehakse lihtsalt ja rõõmsa südamega. Ohver aga on midagi enamat. Ohverdades on inimese süda lõhki käristatud, sest see, mida ohverdatakse, maksab ohverdajale kõik. Lesknaine ohverdas kahte leptonit andes kogu oma elatise. Aabraham oli valmis ohverdama oma kalli poja. Jeesus - uue lepingu vahemees, ohverdas oma elu, oma suhte Isaga, et meil võiks olla vaba ligipääs Jumala juurde.
Tuleks tähele panna, et toodud annid olid vabatahtlikud ja võrdsed. Hiljem, kui apostel Paulus korraldas toetuse kogumist vaesematele kogudustele, rakendas ta samasugust põhimõtet: “ei tohi olla nii, et mis teistele on kergenduseks, ahistaks teid, vaid võrdsuse saamiseks” (2Kr 8:13).
Kõikide toodud ohvrite ja andide kokkuvõtte leiame salmidest 84-88. Nende 12 päeva jooksul voolasid kogudusetelgi juures ohvrivere jõed. Ilma ohvrivere valamiseta ei saanud toimuda puhastust ja kogu rahvas pidi seda mõistma. “Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.” (Hb 9:22). Seegi põhimõte on kehtiv ka tänapäeval. On väga oluline mõista, et mitte keegi ei saa oma tegude, ohvrite või kogudusele toodud andide tõttu eesõigust läheneda Jumalale või eristaatust Jumala silmis. Kahjuks on ka tänapäeval mitmeid, kes arvavad, et saavad oma tegudega Jumalalt soosingut “osta”. Kõik mis meil on, oleme saanud ju Jumala käest ning ohvrit ja andi tuues me tunnistame seda ning väljendame oma tänulikkust ja usaldust Jumala vastu, kes meie eest kõiges hoolitseb. Selleks aga, et saaksime minna Jumala ette - vajame puhastust ning pühitsust, ning ka kaasaja usklike puhastus ja pühitsemine ei saa toimuda ilma verevalamiseta. Kristuse ühel korral toodud ja lõpliku ohvri tõttu, Tema valatud vere tõttu, on meil see imeline võimalus saada puhtaks ning pühitsetuks nii, et võime minna Jumala ette ja kogeda Tema ligiolu. Jumal on seesama eile, täna ja igavesti; Ta on püha ja see, kes tahab olla Tema ligiolus, peab olema pühitsetud ja puhastatud.
Tolle esimese kogudusetelgi puhastuse (mis oli eeltähenduseks Kristuse tööle), tulemust kirjeldatakse mitmes erinevas Mooseses raamatus. 2Ms 40:34-35 loeme, kuidas pilv kattis kogudusetelgi ja Jumala ligiolu täitis kogu telgi. 4Ms 7:89 aga kirjeldab kuidas Jumal kõnetas Moosest kuuldava häälega. Peale pühitsemist kinkis Jumal rahvale oma ligiolu ja oma sõna ja see on Jumalaga lepingust lähtuv eesõigus Tema rahvale.
Selle kommentaari autor: APÜ