Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ts 2:1-16
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas1Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et see ei ole läinud tühja.
2Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid teotati Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega pettusest.
4Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad; vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma lapsi;
8nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te olite saanud meile armsaks.
9Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime teile Jumala evangeeliumi.
10Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.
13Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis on tegev ka teis, kes te usute.
14Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest teiegi olete saanud kannatada oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.
Selleks ajaks kui Pauluse külastusest oli juba palju aega möödunud, võisid Tesaaloonika noored usklilkud üsna lihtsalt hakata möödunut pidama veidi ebareaalseks või isegi mingiks meeltepettuseks. Ometi polnud Pauluse külaskäik ilma tulemusteta (s 1-6).
Esiteks - nii Pauus kui ka tema meeskond olid julged kõnelema. See üksi on juba saavutus, eriti kui oled ümbritsetud vägivallast. Lisaks kõik see, mida Paulus ja tema meeskond tegi, lähtus siirast südamest. Nad ei ajanud taga raha või kuulsust (vastupidiselt paljudele teistele antiikajal rändavatele kõnemeestele). Nad olid tulnud Tessaloonikasse sellepärast, et Jumal oli nad sinna läkitanud tööd tegema.
Kui sa oled kunagi pidanud Paulust lihtsalt külmaks ja ambitsioonikaks, siis tänane tekst lükkab sellise arvamuse ümber. Kogu meeskond oli valmis mistahes vaeva nägema, et tessalooniklased võiksid kogeda nende armastust. Nad tulid nende juurde nagu lapsed (s 7), olid neile nagu imetavad emad (s 7) ja nagu inspireerivad isad (s 11). Kõike seda, et tõmmata võimalikult paljusid veel Jumala kuningriiki.
Paulus esitleb ka väga rikkalikku omaduste (vooruste) nimekirja, mis peaks usklikest igal ajal paistma. Ta nimetab julgust - vaatamata sellele, kas tuleb taluda vastupanu või mitte, on see julgus alati täis leebust ning respekti. Ausus - evangeeliumi kuulutatakse otse, ilma pettuse ja manipuleerimiseta, ilma salajaste konksudeta. See kuulutus tuleb kõige puhtamatest motiividest ning on täiesti autentne. Seal on alandlikkus - me pakume evangeeliumi sõnumit nii nagu Jeesus ohverdas iseennast: teenimises, mitte endale austust taotledes. Leebus, õrnus - milles on soov kosutada, otsekui ema, kes tahab kosutada last. Kiindumus - sügav armastus nende vastu, keda kohtame. See armastus juhib meid ütlema õigeid sõnu, ning avama oma elu teistele. Pühadus - ja õigsus, õiglus, on taolise elu tunnusmärgid. Kokkuvõttes ei ole tegu lihtsalt pelgalt jutu või kuulutusega, vaid eluviisiga, mis räägib kõvemini kui sõnad.
Paljud meist elavad ühiskonnas, kus kristluse kuulutusse suhtutkse suure kahtluse ja eelarvamustega. Paljud on kuulnud seda kuulutust ja selle siis ära tõuganud. Sellistel inimestel on vaja seda kuulutust kogeda ja näha - meie elus.
Paulus teab ka, kellele kuulub kogu au - Jumalale, kes on jätkuvalt toimiv inimeste eludes, kelle tõttu üldse inimesed reageerivad hea sõnumi kuulutamisele (s 13). Nii ei pea Paululs kaasnevaid kannatusi alarmeerivaiks (s 14-16), sest on veendunud: Jumal valitseb üle kõige ning Tema toob viimselt esile õigsuse vilja.
Selle kommentaari autor: Mark Meynell