Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Jumal, kuula nüüd….

Teisipäev, 24. September 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 13:1-29

Maakuulajad saadetakse Kaananimaad uurima
1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2„Läkita mehi uurima Kaananimaad, mille ma annan Iisraeli lastele; igast nende vanemate suguharust läkitage üks mees, igaüks neist olgu vürst!”
3Siis läkitas Mooses Issanda käsul nad Paarani kõrbest; kõik need mehed olid Iisraeli laste peamehed.
4Ja need on nende nimed: Ruubeni suguharust Sammua, Sakkuri poeg;
5Siimeoni suguharust Saafat, Hoori poeg;
6Juuda suguharust Kaaleb, Jefunne poeg;
7Issaskari suguharust Jigal, Joosepi poeg;
8Efraimi suguharust Hoosea, Nuuni poeg;
9Benjamini suguharust Palti, Raafu poeg;
10Sebuloni suguharust Gaddiel, Soodi poeg;
11Joosepi suguharust, nimelt Manasse suguharust, Gaddi, Suusi poeg;
12Daani suguharust Ammiel, Gemalli poeg;
13Aaseri suguharust Setuur, Miikaeli poeg;
14Naftali suguharust Nahbi, Vofsi poeg;
15Gaadi suguharust Geuel, Maaki poeg.
16Need olid nende meeste nimed, keda Mooses läkitas maad kuulama. Ja Mooses nimetas Hoosea, Nuuni poja, Joosuaks.
17Ja läkitades neid Kaananimaad uurima, ütles Mooses neile: „Minge sinna Lõunamaale ja minge üles mäestikku,
18vaadake maad, missugune see on, ja rahvast, kes seal elab: on ta vägev või väeti, on teda pisut või palju?
19Kas maa, kus ta elab, on hea või halb? Missugused on linnad, kus ta elab: kas leerid või kindlused?
20Ja missugune on maa: kas rammus või lahja, kas seal on puid või ei ole? Olge vaprad ja võtke kaasa maa vilju!” Oli parajasti esimeste viinamarjade aeg.
21Ja nad läksid ning uurisid maad Siini kõrbest kuni Rehobini, Hamati teelahkmeni.
22Ja nad läksid lõuna poole ning tulid kuni Hebronini; seal olid Ahiman, Seesai ja Talmai, Anaki järeltulijad. Hebron oli ehitatud seitse aastat enne Egiptuse Soani.
23Siis nad tulid Kobaraorgu ja lõikasid sealt viinapuuväädi üheainsa kobaraga ning kandsid seda kahe mehega põikpuus; nad võtsid ka granaatõunu ja viigimarju.
24See paik nimetati Kobaraoruks viinamarjakobara pärast, mille Iisraeli lapsed sealt lõikasid.
25Ja neljakümne päeva pärast tulid nad tagasi maad kuulamast.26Nad tulid ning läksid Moosese ja Aaroni ja kogu Iisraeli laste koguduse juurde Paarani kõrbe Kaadesisse ning tõid sõnumeid neile ja kogu kogudusele ja näitasid neile maa vilju.
27Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: „Me jõudsime sellele maale, kuhu sa meid läkitasid. See voolab tõesti piima ja mett, ja siin on selle viljad.
28Kuid rahvas, kes elab maal, on tugev, ja linnad on kindlustatud ja väga suured. Me nägime seal ka Anaki järeltulijaid.
29Lõunamaal elavad amalekid, mäestikus elavad hetid, jebuuslased ja emorlased, mererannas ja Jordani ääres elavad kaananlased.”

Iisrael kuuleb vastuolulisi nõuandeid selle maa kohta, kuhu nad on plaaninud minna. Millal ise olid olukorras, kus erinevad ülevaated ja hinnangud sama asja kohta põrkusid? Mida siis tegid?

Tänase peatüki lugu on sellest, kuidas hirm sai Iisraeli üle võitu, vaatamata tõendusmaterjalile nende silme ees. Jumal ütles: “Mina annan teile selle maa” (s 2). Mooses kinnitas sama, “vaadake maad, missugune see on, ja rahvast, kes seal elab..” (s 17-20). Nii võtavad 12 maakuulajat oma mobiiltelefonid, lähevad sinna maale ja täidavad oma seljakotid granaatõunte, viigimarjade ja suurte viinamarjadega ja pöörduvad siis tagasi. “Vau!! See maa on täis piima ja mett! “ on nende sõnum, “ Aga siin on ka hiiglased…”.

Enamik kristlasi soovib, et nende maa vaimulik seisukord oleks hea. Me igatseme, et Jumala au võiks meie maal ilmsiks saada. Ometi varjutab reaalsus enamasti selle aulise visiooni. Uskmatuse jõud on “meist vägevamad” (s 31). Nii, kogedes end otsekui rohutirtsud olevat, taganeme omaenda parve turvalisusse, sel ajal kui hiiglased varitsevad maal.

Jumala plaanis on kogu maailm Tema püha maa.* Ta on andnud meile ülesande vallutada see maa Talle, austades selle looduslikku keskkonda ning rakendades armastust ja õiglust isiklikus ja avalikus sfääris toimides. Jeesus ootab, et oleksime “maa sool” (Mt 5:13). Aga meie saame heidutatud nii sageli meie vastu tõusnud jõudude vägevusest. Uue ateisimi “hiiglased” ründavad meid regulaarselt verbaalsete välksõdadega, ning tegu pole üksnes hiiglastega - on olemas terve rida müüridega kindlustatud linnu, kus neile, kes tunnistavad kristlikke põhimõtteid, keelatakse nii töö kui hääleõigus. 

Iisraeli enamuse jaoks oli Kaananimaa pigem probleem. Joosua ja Kaaleb aga nägid maa vallutamises unikaalset võimalust tõestada, et Jumal täidab oma tõotused. Nende kahe jaoks oli Kaananimaa see maa, mille Jumal vandega oli tõotanud neile anda (4Ms 14;16). Kristus on meile pärandina tõotanud anda kõik maailma rahvad (Ps 2:8). Kas meil jätkub usku ja visiooni muuta see oma eluajal reaalsuseks - nii nagu oli Joosual ja Kaalebil?

 

Kuidas teha kindlaks, keda uskuda? Kas inimese jutu põhjal? Või jutustaja iseloomu, loomuse põhjal? Keda või mida peaksime usaldama?

* NT Wright, Surprised by Hope, SPCK, 2007, lk 278

 

Selle kommentaari autor: Fergus Macdonald