Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Jumalas kaheldes

Neljapäev, 26. September 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 14:20-45

Issand karistab Iisraeli lapsi
20Ja Issand vastas: „Ma annan andeks, nagu oled palunud!
21Aga nii tõesti kui ma elan ja kogu maailm on täis Issanda auhiilgust:
22ükski neist meestest, kes on näinud mu auhiilgust ja tunnustähti, mis ma tegin Egiptuses ja kõrbes, aga kes sellest hoolimata on mind kiusanud kümme korda ega ole võtnud kuulda mu häält,
23ei saa näha maad, mille ma vandega olen tõotanud anda nende vanemaile; ükski, kes mind on põlanud, ei saa seda näha!
24Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud, ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!
25Amalekid ja kaananlased elavad ju orus. Homme pöörduge ümber ja minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!”
26Ja Issand rääkis Moosesega ja Aaroniga, öeldes:
27„Kui kaua peab mul olema kannatust selle halva kogudusega, kes nuriseb mu vastu? Iisraeli laste nurinaid, kuidas nad nurisevad mu vastu, ma olen kuulnud.
28Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, on Issanda sõna, et nõnda nagu te minu kuuldes olete rääkinud, nõnda ma teen teiega!
29Siia kõrbe langevad teie kehad, kõik teie äraloetud, nii palju kui teid on, kahekümneaastased ja üle selle, kes on nurisenud mu vastu.
30Ükski teist ei pääse sellele maale, mille pärast ma oma käe olen vandudes üles tõstnud, et ma asustan teid sinna, peale Kaalebi, Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja.
31Aga teie lapsed, kelle kohta te ütlesite, et nad jäävad riisutavaiks, ma viin ja nad õpivad tundma maad, mida teie olete põlanud.
32Kuid teie kehad langevad siia kõrbe
33ja teie lapsed peavad olema kõrbes karjased nelikümmend aastat ja kandma teie uskmatuse süüd, kuni teie kehad on kõrbes hävinud.
34Vastavalt päevade arvule, mis te uurisite seda maad, nelikümmend päeva, iga päeva kohta aasta, peate te kandma oma pattu nelikümmend aastat ja tundma minu vastupanu.
35Mina, Issand, olen rääkinud! Tõesti, seda ma teen kogu selle halva kogudusega, kes on kogunenud mu vastu: nad peavad hukkuma selles kõrbes ja surema seal!”
36Ja need mehed, keda Mooses oli läkitanud maad kuulama ja kes olid tagasi tulles ässitanud terve koguduse nurisema tema vastu, levitades maa kohta laimu,
37need mehed, kes olid levitanud maa kohta halba laimu, surid Issanda ees äkitselt.
38Aga Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, jäid elama neist meestest, kes olid käinud maad kuulamas.
Kaotus Horma juures
39Kui Mooses rääkis needsamad sõnad kõigile Iisraeli lastele, siis rahvas kurvastas väga.
40Aga järgmisel hommikul tõusid nad vara ja läksid üles mäestikku, öeldes: „Vaata, siin me oleme ja me läheme paika, millest Issand on rääkinud, sest me oleme pattu teinud.”
41Aga Mooses ütles: „Miks te siis astute üle Issanda käsust? See ei õnnestu!
42Ärge minge sinna üles, sest Issand ei ole teie keskel, et te ei kannaks kaotust oma vaenlaste ees!
43Sest amalekid ja kaananlased on seal teie ees ja te langete mõõga läbi; sellepärast et te olete taganenud Issanda järelt, ei ole ka Issand teiega.”
44Aga nad olid ülemeelsed minema üles mäestikku, kuigi Issanda seaduselaegas ja Mooses ei läinud leerist välja.45Amalekid ja kaananlased, kes elasid seal mäestikus, tulid siis alla ja lõid neid ning ajasid nad kuni Hormani.

Millal on sõnakuulmine tegelikut sõnakuulmatus?

Iisareli lugu kulgeb hävitava tulemuseni. 4.Moosese raamat oleks tegelikult pidanud olema väga lühike ning 14.peatükk selle viimane, tähistamaks rahva sisenemist Tõotatud maale. Aga näeme, et rahvas on hirmunud, kuigi mitte Jumala ees, ning keeldub Jumalat usaldamast. Selle asemel nad mässavad. Isegi siis kui viimaks peale noomimist ja karistuse välja kuulutamist võiksid nad kuuletuda, otsustavad nad vaatamata Moosese hoiatusele teistkordselt minna Jumala tahte vastu ning siseneda maale (s 40).

Aga nüüd on hilja. Jumal on juba edasi liikunud ja enam ei ole võimalik maale “otse sisse minna”. Mooses näeb seda selgelt. Jumala korraldus rahvale on nüüd alistuda ja vastu võtta koos andestusega ka oma patu tagajärjed. Andekssaamine ei tähenda, et kogu olukord taandatakse endiseks. Aga rahvas ei kuula ning läheb ikkagi, kõigest hoolimata! Ja siis järgneb täielik hävitus. Mooses nimetab seda üheselt sõnakuulmatuseks (s 41).

Sel Iisraeli kriisil ning paljude koguduste olukorral tänapäeval on üks ühine tegur: uskmatus! Jumala enda kaebus: “Kui kaua nad keelduvad mind uskumast?” (s 11) kajab ka kaasajal, kui vaadata Lääne kristlusele.

Piibel kirjeldab uskmatust ühe suurima surmatoova patuna. Esiteks petab uskmatus inimese südant, innustades teda tegema valesid otsuseid (Hb 3:13). Iisrael hakkab arutlema Egiptusesse tagasipöördumise üle uue juhi toel (s 1-3), kuid siis kui tuleb kohtuotsus (s 36-38), muudavad nad korraga oma plaani ning otsustavad ikkagi Kaananimaale sisse tungida. Nad on valmis taganema ja kõrvale pöörama, aga mitte sõna kuulma ja otse edasi minema! Tulemuseks on häving (s 41-45). Kas see pole ka meie (kultuurile omane) kalduvus - püüda teha ükskõik mida muud, aga mitte Jumala tahet? 

Lisaks südame petmisele on uskmatusel veel üks vili - uskmatus röövib inimeselt talle Jumalast antud pärandi. See röövis tervelt Kaananimaa piirile jõudnud põlvkonnalt nende võimaluse siseneda neile tõotatud maale. Sajandeid hiljem leiab Heebrea kirja autor siin paralleeli ohuga, mis tabab nurisevaid usukogukondi (Hb 3:7-4:13). Ilmselt saame tõmmata paralleeli ka nimekristlusega.

Kõige ohtlikum uskmatuse tulemus on aga see, et Jumalat hakatakse halvustama ja põlgama. Meile öeldakse kahel korral, et Jumala tõotus oma rahvale oli kinnitatud vandega (s 16,30). Aga sellest hoolimata rahvas ei usu, vaid kahtleb ja mässab. Nad on veendunud, et Jumalat ei saa usaldada. Nad kutsuvad Jumalat endiselt veel “Issandaks” (s 40), aga see on nüüd juba Jumala nime asjata suhu võtmine, Tema nime väärkasutus (vt 2Ms 20:7). Iga kord, kui ütleme, et usume Jumalasse, aga tegelikult ei usu, kuritarvitame Tema nime. 

Võta hetk, et uurida enda südant; kas sina võis olla Jumala nime kuritarvitanud? Ülistades? Palvetades? Tunnistades Temast? Palu, et Püha Vaim tooks sulle selguse.

 
Täna Jumalat aegade eest, mil Jumal on sind juhtinud ning palveta, et Jumal “avaks su südame silmad” (Ef 1:18) nägema mis sind tegelikulton tulevikus ees ootamas!

Selle kommentaari autor: Fergus Macdonald