Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Kindel jalgelaune

Pühapäev, 29. September 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 40

Päästetu tänu ja palve
1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2
Ma ootasin Issandat suure ootusega;
ta kummardus mu poole
ja kuulis mu appihüüdmist
3ja tõmbas mind üles õuduse august
ja paksust porist
ning asetas mu jalad kaljule
ja kinnitas mu sammud.
4Ta pani mu suhu uue laulu,
kiituslaulu meie Jumalale.
Paljud näevad seda ja hakkavad kartma
ja lootma Issanda peale.
5Õnnis on mees,
kes paneb oma lootuse Issanda peale
ega pöördu
ülbete ja valesse taganejate poole.
6Palju oled sina, Issand, mu Jumal,
teinud imetegusid
ja mõelnud mõtteid meie kohta;
ei ole kedagi sinu sarnast.
Kui ma hakkaksin neid kuulutama
ja neist kõnelema,
siis oleks neid rohkem
kui jõuab ära lugeda.
7
Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi -
aga mu kõrvad oled sa avanud -,
põletus- ja patuohvrit sa ei nõua.
8Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen,
rullraamatus on minust kirjutatud.
9Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega
ja sinu Seadus on mu südames.”
10Ma jutlustan õiglust suures koguduses;
vaata, ma ei sule oma huuli,
Issand, sina tead seda!
11Su õiglust ma ei varjanud oma südames,
sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin,
su heldust ja su tõde ma ei salga
suure koguduse ees.
12
Sina, Issand, ära keela mulle oma halastust;
sinu arm ja su ustavus hoidku mind alati!
13Sest lugematud õnnetused on mind piiranud,
kõik mu süüteod on mind kätte saanud -
mul puudub neist ülevaade,
neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas
ja mu süda kaotab julguse.
14Issand, olgu sulle meelepärane mind vabastada!
Tõtta mulle appi, Issand!
15Häbenegu ja kohmetugu nad kõik,
kes püüavad hävitada mu hinge;
taganegu ja jäägu häbisse need,
kellele meeldib mu õnnetus!
16Vallaku jubedus oma häbitööst neid,
kes mulle ütlevad: „Paras, paras!”
17Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik,
kes otsivad sind;
kes armastavad sinu päästet,
need öelgu alati:
„Suur on Issand!”
18Mina olen vilets ja vaene,
aga Issand mõtleb mu peale!
Sina oled mu abi ja mu päästja!
Mu Jumal, ära viivita!

Kas keegi võib olla immuune ebakindlusele või kindlustatud raskuste eest? Olgu Taaveti tunnistus sulle täna julgustuseks!

Lugedes seda psalmi hakkab silma Jumala kiituse muutumine isiklikuks palveks salmis 12. 

Taavet alustab väga piltikult. Kas oled kunagi kõndinud läbi sügava, kleepuva soo? Ja kas mäletad seda kergendustunnet, kui viimaks jõudsid kindlale maapinnale? Jumala ustavus on Taaveti jaoks see kindel maapind. Jumal kutsub ka meid kogema, kuidas usaldus Tema vastu saab alguse meie südames ning sirutub sealt edasi meie sõnadesse ja valikutesse (s 8-11). 

Psalmi teises osas tunnistab Taavet oma hirme ja kahtlusi, mis visalt peale tungivad ning mis on omased kõikidele siin elus. Isiklikus elus tehtud patt murendab meie kindlust Jumala loomuse osas. Siin on ainsaks lahednuseks hüüda Jumala poole, paludes Tal taastada visioon Tema suurusest. Seda ei suuda me ise kuidagi saavutada. 

Taavet pani tähele elu erinevaid sõnumeid. Julgust röövivaid skeptikuid leidub peaaegu igas olukorras, ning nad on valmis esitama väljakutset meie usule hüüdes: “Just! Just!” siis kui me komistame (s 16). Kas aga lubame neil inimestel meie tähelepanu eemale juhtida Jumala tõeliselt olemuselt? 

Lahenduseks on kinnitumine Jumalasse veel tugevamini - alati hüüdes: “Sina oled minu Jumal, ära viivita!” (s 18)

 
Mõtiskle oma elu nende aegade üle, mis tundusid sulle otsekui sügava, mudase soona. Kus oli tunne, et ei olegi võimalik kuidagi edasi liikuda. Ometi - kui hüüame appi Jumalat, siis Ta vastab meile armastuses ning tõmbab meid välja turavlisele ja kindlale pinnale.

Selle kommentaari autor: Ron Frost