Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 18:1-32
Preestrite ja leviitide kohustused ja õigused1Ja Issand ütles Aaronile: „Sina ja su pojad, koos sinuga su perekond, peate kandma süüd pühamu eest; ja sina, ja koos sinuga su pojad, peate kandma süüd oma preestriameti eest.
2Too ka oma vennad, Leevi suguharu, enesega kaasa ja nad seltsigu sinuga ja teenigu sind, kui sina, ja koos sinuga su pojad, olete tunnistustelgi ees!
3Nad toimetagu sinu ja kogu telgiteenistust, aga pühadele riistadele ja altarile nad ei tohi ligineda, et ei sureks nii nemad kui teie!
4Nad seltsigu sinuga ja toimetagu kogudusetelgi teenistust, kogu telgiteenistust; aga võõras ei tohi teile ligineda!
5Teie aga toimetage pühamu- ja altariteenistust, et suur viha ei tabaks enam Iisraeli lapsi!
6Mina, vaata, olen võtnud teie vennad leviidid Iisraeli laste hulgast: nad on teile kingituseks, mis on antud Issandale, et nad toimetaksid kogudusetelgi teenistust.
7Aga sina ja koos sinuga su pojad peate pidama preestriametit kõiges, mis puutub altarisse ja seespool eesriiet sooritatavaisse toiminguisse, ja teie peate toimetama teenistust! Teie preestriameti ma annan teile kingitusena, aga võõras, kes ligineb, surmatagu!”
8Ja Issand rääkis Aaroniga: „Mina, vaata, olen andnud sinule, mis mu tõstelõivudest tuleb üle jätta; kõigist Iisraeli laste pühadest andidest ma annan need osaks sinule ja su poegadele igavese seadusena.
9Kõige pühamaist andidest saagu sulle see, mida ei põletata tules: kõik nende ohvriannid kõigi nende roaohvrite ja kõigi nende patuohvrite ja kõigi nende süüohvrite puhul, mida nad mulle toovad; kui kõige püham kuulub see sinule ja su poegadele.
10Söö seda kõige pühamas paigas; kõik meesterahvad võivad seda süüa! See olgu sulle püha!
11Nende andidest kuulub sinule tõstelõivuna ka see: kõik Iisraeli laste kõigutusohvrid ma annan sinule ja su poegadele ja tütardele koos sinuga igavese seadusena; iga puhas su peres võib neid süüa.
12Kõik parima õlist, kõik parima värskest veinist ja nende uudseviljast, mida nad annavad Issandale, ma annan sinule.
13Uudsevili kõigest, mis nende maal on, mida nad toovad Issandale, olgu sinu; kõik puhtad su peres võivad seda süüa.
14Kõik pühendatu Iisraelis kuulub sinule.
15Iga emakoja avaja kõigest lihast, keda tuuakse Issandale inimestest ja veistest, olgu sinu; aga lase lunastada inimese esmasündinu, samuti lase lunastada roojase looma esmasündinu!
16Neid lunastatavaid lase lunastada ühe kuu vanuselt hindeväärtuse alusel: viis seeklit hõbedat püha seekli järgi, milles on kakskümmend geera.
17Aga härja või lamba või kitse esmasündinut ära lase lunastada: need on pühitsetud; nende veri piserda altarile ja nende rasv süüta põlema healõhnaliseks tuleohvriks Issandale!
18Nende liha aga saagu sinule; samuti kui kõigutusrind ja parempoolne saps saagu see sinule!
19Kõik pühad tõstelõivud, mida Iisraeli lapsed ohverdavad Issandale, annan ma sinule ja su poegadele ja tütardele koos sinuga kui igavesti kuuluva osa. See olgu igavene soolaosadus Issanda ees sinule ja su soole koos sinuga!”
20Ja Issand ütles Aaronile: „Nende maal ärgu olgu sul pärisosa ja ärgu olgu sul omandit nende seas! Mina olen su omand ja su pärisosa Iisraeli laste seas.
21Aga leviitidele, vaata, annan ma pärisosaks kõik kümnise Iisraelis tasuks nende teenistuse eest, mida nad toimetavad, kogudusetelgi-teenistuse eest.
22Ja Iisraeli lapsed ei tohi enam ligineda kogudusetelgile, et nad ei võtaks eneste peale pattu ega sureks,
23vaid leviidid toimetagu kogudusetelgi-teenistust ja nemad kandku süüd; see olgu teie sugupõlvedele igaveseks seaduseks! Aga Iisraeli laste seas nad ärgu saagu pärisosa,
24sest Iisraeli laste kümnise, mida nad ohverdavad Issandale tõstelõivuks, annan ma leviitidele pärisosaks. Seepärast ma ütlen neile, et nad ei tohi saada pärisosa Iisraeli laste seas!”
25Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:26„Räägi leviitidega ja ütle neile: Kui te võtate Iisraeli lastelt kümnist, mille ma neilt olen andnud teile kui teie pärisosa, siis võtke sellest Issandale tõstelõiv - kümnis kümnistest -
27ja seda teie tõstelõivu arvestatagu teile nagu vilja rehealusest ja ülevoolavust surutõrrest!
28Nõnda ohverdage ka teie Issandale tõstelõivu kõigist oma kümnistest, mida te saate Iisraeli lastelt, ja see Issanda tõstelõiv andke preester Aaronile!
29Kõigist oma saadud andidest ohverdage Issandale täielik tõstelõiv, kõige parem osa neist kui temale pühitsetud and!
30Ja ütle neile: Kui te ohverdate sellest parima osa, siis arvestatagu seda leviitidele nagu rehealuse vilja ja surutõrre saadust!
31Ja te võite seda süüa igas paigas, teie ja teie pere, sest see on teie palk teenistuse eest kogudusetelgis.
32Ja kui te ohverdate sellest parima osa, siis te ei võta sellega eneste peale pattu ega teota Iisraeli laste pühi ande, ja te ei sure.”
Seisusega kaasneb alati ka vastutus. Aaroni suguvõsa pidi kandma süüd mistahes eksimuse puhul kogudusetelgis ja selle teenistuses. Nüüd antakse leviidid Aaroni perekonda nn assistentidena ning vastutuse kandmine laieneb ka neile. See on nagu Jumala “kingitus” Aaronile. Samas jääb aga püsima vahe preestrite ja leviitide vahel.
Kui Korah ja tema järgijad mässasid Aaroni ja Moosese vastu, siis ütles Mooses, et nad ei ole isandatena kunagi rahva üle valitsenud, st nad ei ole neilt midagi tasuna võtnud, isegi mitte eeslit (4Ms 16:15). Nüüd aga käsib Jumal, et Aaron peab saama kindla osa Jumalale toodud ohvritest. Sellega määras ta neile igavese varustuse (s 19). See käsk oli igati õiglane, ja ka praktiline. Igaüks, kes teeb tööd, peab saama ka tasu.
Leviitidele ei antud Kaananimaal maaomandit, nende pärisosaks pidi olema Jumal ise, et nad saaksid teenida Teda ilma takistuseta, kuid oleksid samas kindlustatud kümnise läbi.Nemad pidid osa saama sellest, mida rahvas tõi ohvrina Jumalale. See tähendas sõltuvust Jumalast ja samas näitas nende töö kvaliteeti. Kui töö oli kehv ja rahvas Jumalast ei hoolinud, ei hoolitud ka preestritest ja leviitidest – nad jäid nälga. Iisraeli ajaloos oligi perioode, kus preestrid ja leviidid pidid endale elatist hankima tavalist tööd tehes, sest sisse oli tunginud uusi usundeid ja rahvas oli Jumala sootuks unustatud.
Rahvas oli saanud oma maaomandi Jumalalt täiesti tasuta ja seepärast oli õiglane, et nad maksid sellest kümnist Issandale. Juba Aabraham koges kümnise andmise vajalikkust- kuigi siis ei olnud veel käsuseadust. Kümnise toomise põhimõte Jumalale on igati õiglane, sest kõik mis meil on, oleme viimselt saanud Jumala käest (1Ms 14:20 Hb 7:4).
Sama põhimõte jätkub ka Uues Testamendis. Apostel Paulus kaitses oma õigust “elada evangeeliumist” (1Kr 9:3-14) ning kui seda põhimõtet rikutakse, on tulemuseks jumalateenimise hooletusse jätmine ning vaimne allakäik (Mt 10:9-10; Gl 6:6-7; 1Tm 5:17-18).
See peatükk annab omamoodi kümme käsku preestriseisuse kohta (s 1-8). Ühtlasi loetletakse ohvriannid, mis peavad kuuluma preestritele. Osa ande on kästud süüa kõige pühamas paigas, kuid Moosese raamatud annavad “püha paiga” nimetuse all kolm eri kohta:
1. Kõige püham paik eesriide taga, kus oli seaduselaegas. Sinna võis minna ainult ülempreester ohvriverega kord aastas.
2. Püha paik, kus olid kuldne altar, küünlajalg, vaateleibade laud.
3. Välisõu, mis oli kõige püham võrreldes muu Iisraeli laagriga.
Ilmselt peetakse silmas viimast.
Ka preestrid saavad sellest kõigest osa – põhjuseks on võidmine, mis nende peal on (s 8). Soolalepingu (s 19) tähendus on lihtne: kuna sool oli kohustuslik osa kõigist ohvritest, kuid ka üsna haruldane ja kallis, säilitades liha roiskumatuna, siis kasutati seda sümbolina Jumala lepingu “säilivuse” ehk muutmatuse märkimiseks.
Meie saame siit teha mitmeid järeldusi praeguse ajastu jumalateenimise tarvis:
1. Kogudus peab oma võitud töötegijate eest korralikult hoolt kandma
2. Meie kõik oleme kutsutud olema “soolaks”.
3. Jumal on ka meiega teinud püsiv, kõikumatu lepingu, ning Tema ise varustab oma sulaseid.
4. Kümnise toomise põhimõtet tuleks järgida ka kaasjal
Selle kommentaari autor: APÜ