Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 20:1-13
Vesi kaljust1Ja Iisraeli lapsed, terve kogudus, tulid esimeses kuus Siini kõrbe ja rahvas asus Kaadesisse. Seal suri Mirjam ja ta maeti sinna.
2Kogudusel aga ei olnud vett. Siis nad kogunesid Moosese ja Aaroni vastu.
3Ja rahvas riidles Moosesega, nad rääkisid ning ütlesid nõnda: „Oleksime ometi meiegi hinge heitnud, siis kui meie vennad hinge heitsid Issanda ees!
4Miks tõite Issanda koguduse, meid ja meie loomad, siia kõrbe surema?
5Miks tõite meid ära Egiptusest, tuues meid siia pahasse paika? Ei ole see vilja ega viigimarja, viinapuu ega granaatõuna paik, ja joomiseks ei ole vett!”
6Aga Mooses ja Aaron tulid rahvakogu eest kogudusetelgi ukse ette ja heitsid silmili maha. Siis ilmutas ennast neile Issanda auhiilgus.
7Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
8„Võta kepp ja kogu kokku kogudus, sina ja su vend Aaron, ja öelge nende nähes kaljule, et see annaks vett! Sina too neile kaljust vesi välja ning jooda kogudust ja nende loomi!”
9Siis Mooses võttis Issanda eest kepi, nagu teda oli kästud.
10Ja Mooses ja Aaron kogusid koguduse kalju ette; ja ta ütles neile: „Kuulge nüüd, te vastupanijad! Kas peame tooma teile vee välja sestsamast kaljust?”
11Siis Mooses tõstis oma käe üles ja lõi oma kepiga kaks korda kaljut, ja palju vett tuli välja ning kogudus ja nende loomad said juua.
12Aga Issand ütles Moosesele ja Aaronile: „Sellepärast et te ei uskunud minusse ega pidanud mind pühaks Iisraeli laste silme ees, ei saa teie viia seda kogudust sellele maale, mille mina neile annan!”
13See oli Meriba vesi, kus Iisraeli lapsed riidlesid Issandaga ja tema näitas ennast neile pühana.
Mirjam sureb, hiljem surevad ka Mooses ja Aaron. See märgib selle põlvkonna lõppu, kes ei saanud kunagi Kaananimaale siseneda.
Kõrbeaastad aga lõpevad samamoodi kui need algasidki: nurisemisega. 5.Moosese raamatust näeme, et Mooses hoiatas rahvas ettevaatuselet, sest nad on kangekaelsed ning neil on kalduvus eemalduda Jumalast.
Ja samamoodi kui minevikus, ilmutab Jumal ikkagi oma au ka sellele mässavale hulgale ning annab neile vett, hoolitsedes nende vajaduste eest.
Mooses võttis kepi ja kogus rahva -nii nagu Jumal oli käskinud, kuid ta ei järginud Jumala instruktsiooni täpselt. Selle asemel, et rääkida kalju vastu, lõi ta seda - nii nagu oli teinud eelmisel korral, ning tema sõnad viitasid, nagu oleks tema kaljust vee välja toonud (s 10). See aga oli Jumala sõna põlgamine. Kuna Mooses ei austanud selles olukorras Jumalat, tehes täpselt nii nagu Jumal oli talle öelnud, ei antud talle ka võimalust viia rahvas sellele maale, mille Jumal oli neile tõotanud.
Meile võib tunduda see tühise eksimusena mis pälvis liiga karmi karistuse, kuid Jumala instruktsioonid olid antud väga täpselt, palju suuremat, aegadeülest pilti silmas pidades. Jumal oli see, kes vee andis, mitte Mooses ja Aaron; ja kaljut - mis hiljem sai võrdkujuks Kristusele, ei saa löömisega sundida, vaid meil tuleb Tema ette minna paludes, alandudes ja sõnu kasutades.
Me ei tea, kas rahva pidev mässamine oli mõjutanud Moosest, või oli ta lihtsalt väsinud - aga me kõik teame, et alati lihtsam minna vanades rööbastes, toimida viisil, mis juba enne on tulemust andnud. Jumalaga käies aga tuleb iga kord küsida uuesti, kuidas nüüd toimida. AIutl Tema näeb suuremat pilti ja saab juhtida meid läbi ka kõige raskematest olukordadest. Näeme et Iisrael tegi sama viga hiljem ka Kaananimaa sõdades, rakendades eelnevalt edukaks osutunud lahingustrateegiaid ning eirates Jumala juhtnööre. Igal sellisel puhul kaotab rahvas need lahingud ja kannab suurt kahju.
Ka meie rahval on palju siit õppida. Meiegi oleme kogenud siin maal Jumala imesid, saanud tagasi oma maa. Ometi kasvab nurisemine, rahvas on unustamas Jumalat ja Tema armu. Ja kui palju õnnistusi meil on jäänud ja jääb saamata uskmatuse pärast! Nii nagu Mooses ei jõudnud tõotatud maale, nii ei saa seda kätte enamik inimesi.
Jumal võib meile anda rohkeid õnnistusi keset maailma kõrbe, kui kõik meie ümber kiratseb ja kuivab. Meie osa on kinni hoida Tema tõotustest, tehes täpselt nii nagu Tema on öelnud ning uskuda, et Ta täidab kõik oma tõotused. Vaid uskudes ja täpselt kuuletudes õpime seisma tõotustel, ning liikuma järejst suurema usalduses ja usus Jumala vastu.
Selle kommentaari autor: APÜ