Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 19:16-26
Rikas noormees ja igavene elu16Ja vaata, keegi ütles Jeesuse juurde astudes: „Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?”
17Tema ütles talle: „Miks sa minult küsid, mis on hea? On vaid üks, kes on hea. Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!”
18Mees küsis temalt: „Millised?” Jeesus lausus: „Ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust,
19austa isa ja ema ning armasta oma ligimest nagu iseennast!”
20Noormees ütles talle: „Seda kõike ma olen pidanud. Mis mul veel puudub?”
21Jeesus lausus talle: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!”
22Aga kui noormees seda sõna kuulis, lahkus ta kurvastades, sest ta oli suure varanduse omanik.
23Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Tõesti, ma ütlen teile, rikas läheb taevariiki ränga vaevaga.
24Taas ma ütlen teile, et hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki.”
25Aga seda kuuldes jüngrid hämmastusid väga ja ütlesid: „Kes siis küll võib pääseda?”
26Jeesus aga ütles neile otsa vaadates: „Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.”
Jüngrite väärtushoiakuid tabas järjekordne šokk: siin oli noor mees, rikas, moraalne ja innukas taotledes endale igavest elu - ideaalne jüngrikandidaat lisaks neile endile! Viis kuidas Jeesus mehe eemale peletas, hämmastas jüngreid. Kui selline mees ka ei pääse, kes siis üldse?
Too noormees eeldas, et igavene elu on midagi, mille saab välja teenida heategemise kaudu. Jeesus, rõhutades üksnes Jumala headust, asetas mehe arusamaise “heast” küsimärgi alla. Headusest saab rääkida üksnes seoses Jumalaga, mitte aga inimlike plaanidega. Ka Jumala käskude pidamine on Jmala headuse peegeldamine ja seda too mees oligi püüdnud teha. Samas tundis ta isegi selgelt, et midagi väga olulist oli veel puudu ja sellepärast otsis ta mida veel teha oleks võimalik.
Jeesuse juurde tulnud mees oli veendunud enda õigsuses ega näinud üldse oma patusust. Püüdes aga panna meest müüma kogu tolle omandit, näitas Jeesus mehele, kus ta süda tegelikult kinni oli. Sellest “jumalast” too mees ei soovinud loobuda.
Peetrus mõistis oma patusust siis kui kukk kires kohe peale seda kui ta oli salanud Jeesuse; Paulus mõistis seda, kui talle meenus kuidas ta oli rõõmustanud esimese kristlasest märtri, Stefanose, kvidega surnuksviskamise üle. Igaüks, kes seisab kirjeldamatu valguse, puhtuse ja auhiilgusega silmitsi, kogeb sedasama patusust oma hinges. Siis ei saa ükski enam salata või peita enda patu reaalsust, vaid saab ainult palvetada: Issand, ole mulle patusele armuline!
Jumala arm ei ole kellegi iseenesest võtta või jätta. Armu juurde ei ole otseteed ega hinnaalandust. Seepärast ei saa ka tõelises kristluses rääkida kõike aktsepteerivast armastusest, unustades Jumala loomistöö ja kümme käsku.
Väljateenimatu arm on sinu ja minu, patuse inimese igapäevane, usalduses sirutumine Jeesuse poole, kes ristil rippudes hüüdis: “See on lõpetatud!” Armul on alati taustsüsteem: Teda haavati, Ta kannatas selleks, et minul võiks olla rahu. Mitte keegi ei pälvi viimsel päeval palka tema enda saavutuste tulemusena, vaid üksnes armust, üksens usu läbi, üksnes Kristuse pärast.
Selle kommentaari autor: APÜ