Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Solvav heldekäelisus

Laupäev, 12. Oktoober 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 20:1-16

Tähendamissõna töötegijaist viinamäel
1Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele.
2Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele.
3Ja kui ta läks välja kolmandal tunnil, nägi ta turul teisi jõude seismas
4ja ta ütles neilegi: „Minge ka teie viinamäele, ja ma annan teile, mis iganes õiglane!”
5Ja need läksid. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti.
6Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: „Mis te siin kogu päeva jõude seisate?”
7Nad ütlesid talle: „Meid ei ole keegi palganud.” Ta ütles neile: „Minge ka teie viinamäele!”
8Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: „Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!”
9Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari.
10Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari.
11Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle:
12„Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!”
13Isand aga vastas ühele nendest: „Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile?
14Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi!
15Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?”
16Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. [Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.]”

Mõtle milline oli viimati Jumala teenimatu soosingu ja heldekäelisuse osutus su elus ning täna teda selle eest!

Tänane omamoodi paradoksaalne tähendamissõna rõhutab veelkord jumalariigi põhimõtete ja väärtusskaala erisust võrreldes meie tavaarusaamadega. Ühiskonnas kus puudus igasugune sotsiaaltoetus, ametiühingud, kus töötu olemine tähendas nälgimist, oli maaomaniku pakkumine pealelõunal ikka veel tööd ootavaile meestele, keda tal tegelikult vaja ei olnud, enam kui ülihelde.

Sellest pakkumisest veelgi hämmastavam oli tema poolt lubatud palgasumma, mis majanduslikult oli absoluutselt mõttetu ning ootuspäraselt põhjustas nurinat neis, kes olid teinud terve päeva tööd. Viimased pidasid seda ebaausaks, aga nii see polnud!

Rikas noormees arvas, et võib Jumala soosingu enesele osta, ära teenida igaviku taevariigis oma välise õigsusega. Olukorra othlikkus seisnes selles, et ka jüngrid mõtlesid samamoodi, ning kahjuks on see ka tänapäeval paljude kristlaste arvamus - seetõttu, et patuga rikutud inimsüda otsib alati viise kuidas end õigustada. Seega järgnevas, Matteusele täiesti ebatüüpilises tähendamissõnas toimub hoiatav ja karm korrigeering taolisele väärale mõtteviisile, mis kõigepealt tuleb esile Mt19:30 ja siis korratakse Mt 20:16.

Loo muudab solvavaks maaomaniku näiline ebaõiglus tööliste suhtes. Ta maksab samal määral tasu (ühe päevapalga) nendele, kes on töötanud alates päikesetõusust kuni päikeseloojanguni, ning ka neile, kes on tööd teinud ainult viimase tunni. Selline teguviis käib meie loomupärase õiglustunde vastu.

Tegelikult aga ei ole selles midagi ebaõiglast, sest need kes tegid tööd terve päeva said täiel määral kätte selle tasu, milles oldi alguses kokku lepitud. Probleem ei seisnegi ebaõigluses vaid helduses. Neile kes tegid ühe tunni tööd ei makstud mitte tavamäära kohaselt vaid ülemõistuse käiva helduse ja armulikkuse mõõdu järele. Sest just peremehe/Jumala suur heldus ja arm tõuseb esile sellest kui mitmekordselt ületab töölistele antud tasu nende eneste poolt kulutatud aja ja energiahulga.

Nii on see tähendamissõna polaarne vastand inimlikule religioonile, mis alailma üritab Jumalaga kaubelda - “ma olen nõus seda tegema, kui sina annad mulle toda...”. Taoline suhtumine on peidetud sügavale meie südamesse ning tungides esile mil iganes Jumala heldus kellegi teise suhtes muudab meid kadedaks (s 15).

Nagu vanem vend Kadunud Poja tähendamissõnas (Lk 15:28-32), võime leida end halvustamas ja kibedaina, mõeldes mida kõike ja kui palju oleme meie teinud Jumalale ja kui vähe on seda hinnatud, tunnustatud või tasutud. Koheselt oleme end asetanud järjekorra lõppu - nende kõige viimaste sekka. Kristuse kuningriigis aga, ületab arm igasuguse väärimise või mõõdu mida suudaksime üldse kujutleda. Ja selleasemele et kibestunult vinguda, peaksime oma mõtted koondama Jumala hämmastava armu ja helduse juurde, tungima selle sügavusse ning tajuma, kuidas see kutsub meid teenima teda kõigega mis meil on ning olema täielikus tänumeeles tema jalge ees.

 
“ Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled,
otsekui sa ei oleks seda saanud?” ( 1Kr 4:7) Mõtle järele!

Selle kommentaari autor: David Jackman