Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jeremija 52:24-34
Juudid viiakse vangi Paabelisse24Ja ihukaitsepealik võttis Seraja, ülempreestri, ja Sefanja, temast järgmise preestri, ja kolm lävehoidjat,
25ja võttis linnast ühe hoovkondlase, kes oli olnud sõjameeste käsutaja, ja seitse meest kuninga lähikonnast, kes leiti linnast, ja väepealiku kirjutaja, kes värbas maa rahvast sõjaväkke, ja kuuskümmend meest maa rahva hulgast, kes leiti linnast,
26- need võttis Nebusaradan, ihukaitsepealik, ja viis Paabeli kuninga juurde Riblasse.
27Ja Paabeli kuningas lõi need maha ning surmas need Riblas Hamatimaal. Nõnda viidi Juuda vangi omaenese maalt.28See on rahva arv, kelle Nebukadnetsar vangi viis: seitsmendal aastal kolm tuhat kakskümmend kolm juuti;
29kaheksateistkümnendal Nebukadnetsari aastal kaheksasada kolmkümmend kaks hinge Jeruusalemmast;
30kahekümne kolmandal Nebukadnetsari aastal viis Nebusaradan, ihukaitsepealik, juute vangi seitsesada nelikümmend viis hinge; kõiki hingi oli neli tuhat kuussada.Joojakini vabastamine31Aga kolmekümne seitsmendal aastal pärast Juuda kuninga Joojakini vangiviimist, kaheteistkümnenda kuu kahekümne viiendal päeval, tõstis Paabeli kuningas Evil-Merodak, sel aastal kui ta sai kuningaks, Juuda kuninga Joojakini pea üles ja tõi tema vangikojast välja.
32Ja ta kõneles temaga lahkesti ning andis temale istme ülemale nende kuningate istmeist, kes olid tema juures Paabelis.
33Ja Joojakin vahetas oma vangiriided ning sõi alaliselt tema juures leiba kogu oma eluaja.
34Ja ta sai Paabeli kuningalt ülalpidamise, kindla ülalpidamise, mida ta vajas iga päev, niikaua kui ta elas.
Salmides 24-27 toimub sisuliselt agressioon ühe rahva vastu. See on äärmiselt masendav lugu, mis on põhjustatud konkreetsest eluhoiakust – kurja tegemisest Issanda silmis.
Kurja tegemine algab sageli just kogudusest. Seda mõistis ka Paabeli kuningas ja alustas karistamist just vaimulikest liidritest (s 24), seejärel tulid riigivõimu ja armee esindajad (25). Nimekiri lõpeb lihtrahvaga, kes oli lihtsalt lojaalne oma valitsejatele (s 25).
Tark on mõtiskleda nende kolme mehe elukäsitluse üle, kellest on juttu Taanieli raamatus, kui neilt nõuti kuninga käsu täitmist, mis omakorda oli Jumala käsu vastu.
Jumal on eelkõige oma iseloomult PÜHA. Tal on omad kohtumõistmise ajad, aga ka meetodid. Jumalal on ka oma ajaplaan. Iga kurja tegemine on karistust väärt. Selle kandmise järel toimuvad muutused.
Jeremija raamat lõpeb lootusega: mees, kes alandas end ja läks vapralt oma karistusele vastu, tõsteti vangikongist välja ja asetati taas kuninglikku ausse (s 31-32).
Jumala rahvas peab ka täna mõtlema oma tegemistele. Võiksime aeg-ajalt endalt küsida: kui keegi prohvet peaks meie kohta tulevikus midagi kirjutama, kas ta kirjutaks siis: ta elas ja tegutses ning tegi kurja Issanda meelest.
Selle kommentaari autor: Indrek Luide