Vesteldes inimestega selgub, et paljud ei suuda mõista, kuidas tohib nii patune inimene nagu näiteks minu naaber üldse üle kiriku läve astuda. Levinud on arusaam, et enne kirikusse minemist peab inimene omal jõul oma halbadest eluhoiakutest vabaks saama ja pühaks muutuma.

Jumala sõna ütleb selgelt: jumala arm on kõigile, mis tähendab, et see armupakkumine kuulub nii suurimale patusele kui ka sama palju sulle, armas lugeja. Jumala armust osasaamiseks tuleb vaid oma patud tunnistada ja kõige tehtud halva eest andeks paluda.

Enne Jumala armu vastuvõtmist pole inimene suuteline enda juures midagi muutma, nii et see oleks Jumalale meelepärane. Palju on inimesi, kes uue aasta saabudes lubavad oma elus puhta lehekülje keerata ja korralikult elama hakata, kuid juba mõned päevad hiljem läheb elu sama rada edasi. Inimelu muutuste võti peitub Jumala armus, mis kasvatab inimesi ja vabastab nad ilmalikest himudest (s 12). Siiski ei toimu muutused ainsa hetkega – see võib võtta aastaid ja sageli võtabki.

Kristlased mõistavad sageli karmilt hukka iga eksinu, isegi oma venna või õe Kristuses. Kuid enne kui sa seda teed, peatu viivuks ja mõtle oma võitluste peale, millest sa oled aastate jooksul läbi tulnud, mõtle kui mitu korda sina eksisid ühe ja sama asjaga, enne kui sellest täielikult vabanesid. Vaid nõnda, üksteisest hoolides, teineteist toetades ja aidates täidame Jumala tahet.