Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Hesekiel 18:21-32

Kolmapäev, 4. August 2004

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hesekiel 18:21-32

Issanda tee on õige
21Aga kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu määrusi ja teeb, mis on kohus ja õige - siis peab ta tõesti elama; ta ei sure.
22Ühtegi tema üleastumist, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma õiguse pärast, mida ta on osutanud, peab ta jääma elama.
23Kas mul tõesti peaks olema hea meel õela surmast, ütleb Issand Jumal? Kas mitte sellest, et ta pöördub ära oma teedelt ja jääb elama?24Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, teeb kõiki neidsamu jäledusi, mida õel teeb, kas ta peaks jääma elama? Ühtegi tema õiget tegu, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma truudusetuse pärast, mida ta on osutanud, ja oma patu pärast, mida ta on teinud, peab ta surema.
25Aga teie ütlete: "Issanda tee ei ole õige!" Kuulge ometi! Iisraeli sugu! Minu tee ei olevat õige! Kas mitte nõnda: teie oma teed ei ole õiged?
26Kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut ning nende pärast sureb, siis ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta on teinud. 27Ja kui õel pöördub oma õelusest, mida ta on teinud, ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta hoiab oma elu alles.
28Sest kui ta näeb ja pöördub kõigist oma üleastumistest, mida ta on teinud, siis ta jääb tõesti elama; ta ei sure.
29Aga Iisraeli sugu ütleb: "Issanda tee ei ole õige!" Minu teed ei olevat õiged, Iisraeli sugu! Kas mitte nõnda: teie oma teed ei ole õiged?30Seepärast ma mõistan kohut teie üle, Iisraeli sugu, igaühe üle ta eluviiside kohaselt, ütleb Issand Jumal. Pöörduge ja taganege kõigist oma üleastumistest, et teie süü ei saaks teile komistuseks.
31Heitke eneste pealt ära kõik oma üleastumised, millega te olete üle astunud, ja valmistage enestele uus süda ja uus vaim! Miks te tahate surra, Iisraeli sugu?
32Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!

Jumalat kogetakse tihtipeale inimesele vaenulikuna. Rohkem kui Uue Testamendi Isast mõeldakse temast Vana Testamendi Jumalana, kelle nimi on Püha Viha. Läbi ajaloo on seda Jumalat mõistetud erinevalt. Kord on ta olnud Hea Karjane, kes kannab õlgadel tagakiusamises väsinud usklikke, kord on ta kõigeväeline maailmavalitseja. Eriti keskajal mõisteti Jumalat karmi kohtunikuna, kes halastamatult kaalub inimeste häid ja halbu tegusid. <br>Usutunnistuses oleme harjunud ütlema: „Ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle“.

Prohvet Hesekiel jätkab oma kõnet inimese vastutusest Jumala ees. Patust ja karistusest.
Keegi on öelnud, et mõiste „patt“ ei kõneta enam tänapäeva inimest. Mõiste sisu on muutunud suhteliseks ja võib-olla peaks rääkima võõrandumisest. Kindlates tegudes ja eluhoiakutes väljenduva patu lähtekoht on Jumalast, elu alusest, eemaldumine. Võõrandumise tagajärgedeks on see, mida Hesekiel loetleb Jumalale vastumeelsena: mägedel söömine, ligimese naise häbistamine, viletsa ja vaeses rõhumine jne. Niikaua kui inimene elab, võib kõik muutuda. Tavamõtlemises oleme kohtumõistmist harjunud pidama meist väljaspoolseks ja sõltumatuks sündmuseks, milles meil puudub õigus kaasa rääkida. Kuid kohtumõistmine on eelkõige sisemine sündmus.
Johannese evangeelium annab mõista, et arupidamine iga ükskiku inimese üle toimub pidevalt. „Kes Kristusesse usub, selle üle ei mõisteta kohut...“ kirjutab ta. „...ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud.“ Usk on sõltumine ja usk on usaldus elu aluse vastu.
Prohvet Hesekiel kutsub seepärast inimesi meeleparandusele. Kui õige pöördub oma õigusest, siis ta sureb oma ülekohtu pärast, ütleb ta ja lisab, et kui õel pöördub oma õelusest, siis ta hoiab oma elu alles. „Õel“ ei ole siin iseloomuomadus, tigedus, vaid Jumalast võõrdunud olek. Psalmist räägib õelast, kes oma ülbuses hoopleb, et Jumala kättemaksu ei ole ega tule.
Inimesel on võimalik muuta oma suhet Jumalasse kuni surmani. Sealt edasi saab loota vaid Jumala ülisuurele halastusele. Hesekiel kõneleb inimese vastutusest Jumala ees, kuid teisalt kuulutab ta andestust neile, kes pöörduvad Jumala poole. Jumala jaoks ei ole olemas lootusetuid inimesi. Jeesuse tähendamissõnades võrreldakse Jumala rõõmu kadunud inimese üle perenaise rõõmuga, kes leiab üles majapidamises vajaliku kadunud raha, või karjase rõõmuga, kes leidis kadunud lamba. Kõige tugevamalt väljendub Jumala rõõm tähendamissõnas kadunud pojast. Oma rõõmus poja tagasisaamise üle unustab isa selle, et poeg on tema varanduse raisanud.
Ka Hesekiel lõpetab ülekutsega pöördumisele ning elamisele.

Jumal suudab unustada inimese mineviku.

Selle kommentaari autor: Joel Siim