Öeldakse, et nüüd on viimne aeg, ja üks viimse aja märke on see, et on tulnud palju Kristuse-vastaseid, et vaenlase töö on intensiivistunud. Mis või kes siis see Kristuse-vastane on või millest siin räägitakse? Seda me kristlastena teame kõik, et Piibel räägib ühest isikust kui antikristusest, kes peab tulema lõpuajal. Siin aga kirjeldatakse seda mitte ainsuses, vaid mitmuses. Räägitakse, et on tulnud palju Kristuse-vastaseid. Võib öelda, et see Kristuse-vastane või antikristlik vaim on see, millest siin juttu on, et see on tegutsenud siin selles maailmas praktiliselt kogu inimkonna ajaloo vältel. Aga huvitav asi, mis minu tähelepanu eriliselt tõmbab on see, et siin öeldakse, et tegemist ei ole lihtsalt mingisuguste põhimõtteliste satanistidega või ma ei tea kellega veel, vaid jutt on inimestest, kes on lähtunud kogudusest. Nad on kunagi kuulunud kogudusse, nad on kunagi käinud sealsamas, kus käivad koos kristlased, saanud osa samast sõnast, võtnud osa sellest samast osadusest, ja samas öeldakse, et on läinud ära, on löönud lahku. Võib öelda nii nagu Johannes ütleb, et tegelikult ei ole nad kunagi päriselt meie omad olnud, sest kui see nii oleks, siis nad oleksid jäänud meie juurde. Mis siis põhjustas selle, et nad lõid lahku või läksid ära? Seda konkreetsest kirjakohast välja lugeda ei ole võimalik, aga ma eeldan, et Johannes ei ole siin teemat vahetanud, vaid et kõik see on üks, ühtne kontekst. Pean silmas just seda, et ta enne on rääkinud inimestest, kes ei ela nii, nagu nad räägivad, et nad ei praktiseeri, mida nad jutlustavad. Nad ei ole armastanud kaaskristlasi, vaid on vihanud oma vendi, seetõttu on hakanud käima pimeduses. Ilmselt on juttu nendest samadest inimestest või samadest probleemidest. See võis olla see, vähemalt mina eeldan nii, mis põhjustas selle, et nad lahku lõid. Näiteks, võtame sellise kujundi või sellise pildi endale ette. Kui me siit Tallinna lennujaamast stardime lennukiga ja tahame jõuda, mingisuguste vahemaandumistega küll, näiteks Chicagosse või New Yorki, siis kui lennuki kurss on alguses kasvõi kaks kraadi möödas sellest, mis ta olema peaks – no me võiks öelda, et see on ju nii vähe, see ei muuda ju midagi – , siis selleks ajaks, kui ta kohale jõuab, on vahemaa algse sihtmärgi ja selle vahel, kuhu ta jõuab, juba tohutu. Nii et selline väike kompromiss alguses võib viia selle lennuki väga kaugele tema eesmärgist. Täpselt samamoodi ka sellised pisikesed kompromissid viivad meid tõest järjest kaugemale ja sellest võibki tekkida selline valeõpetus, mida siin mainitakse ja millest räägitakse kui Kristuse-vastastest. Siin on inimesed, kes on kunagi käinud koguduses, kellel on mingid sellised kompromissid olnud, mida nad on keeldunud muutmast. Ma saan aru, kõigil meil on oma vead ja probleemid ja tegemata jätmised, aga jutt on nendest, kes põhimõtteliselt ignoreerivad seda ja keelduvad muutumast. Ja nende suhtes tundub, et mingil ajahetkel Jumal nagu tõmbab joone alla, ütleb, et nii, nüüd on küll, siit enam edasi minna ei saa. Me nimetame seda vahel tagasilangemiseks, kusjuures see tagasilangemine terminina ei tähenda, et inimene lihtsalt ei usu enam või muutub ateistiks, salgab Jumalat, vaid see tagasilangemine võib tegelikult tähendada seda, et inimene on asendanud oma esialgse usu millegi muuga, mingisuguste valedega, ta on nagu selle piiri ületanud. Kõige parem pilt, mis sellega seoses mu silme ette kerkib, on see, et kui me tuleme jumalariiki, siis me otsekui ületame selle riigi piiri, ja mida enam me kasvame, seda kaugemale me läheme sellest endisest pimeduse riigist ja seda sügavamale jumalariiki me sisse läheme. Aga samas, kui on mingid asjad, millest me ei ole nõus lahti laskma, siis see võib pidurdada meie progressi ja lõpuks pöörata meil otsa ümber. Ja siis kui inimene liigub juba tagasi selle piiri poole, mille ta kunagi ületas, siis see on sisuliselt tagasilangemine. Ta ei ole oma päästet kaotanud, ta on Jumala laps, ta käib Jumala koguduses, aga tegelikult on juba tagasilangemise protsess alanud. Ja sellepärast siin öeldakse, et mingil hetkel need inimesed ületasid selle piiri. Ja sellest hetkest saadik enam ei saa neist rääkida kui kristlastest. Loomulikult võisid need inimesed oma kristliku taustaga retoorikat edasi rääkida, aga siin Johannes ütleb nii, et teil on võidmine pühalt ja te teate, teil ei ole tarvis, et keegi seletaks lahti, mis selle asja taga oli, mis on tõde. Siin kui räägitakse tõest, siis tundub, et selline vaidlus tõe üle kestis edasi, aga samas need inimesed ise olid juba lahku löönud Kristusest, kellele nad algselt kuulusid.