Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 32:1-15
Jeremija ostab Anatoti põllu1Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt Juuda kuninga Sidkija kümnendal aastal; see oli Nebukadnetsari kaheksateistkümnes aasta.
2Paabeli kuninga sõjavägi piiras siis Jeruusalemma ja prohvet Jeremijat peeti kinni vahtkonnaõues, mis oli Juuda kuningakoja juures,
3kuhu Juuda kuningas Sidkija oli ta kinni pannud, öeldes: "Mispärast sa kuulutad ja ütled: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan selle linna Paabeli kuninga kätte ja ta vallutab selle!?
4Ja Juuda kuningas Sidkija ei pääse kaldealaste käest, vaid antakse kindlasti Paabeli kuninga kätte ja ta peab temaga rääkima suust suhu ja nägema teda silmast silma.
5Sidkija viiakse tema poolt Paabelisse ja ta jääb sinna, kuni ma võtan tema oma hoolde, ütleb Issand; kui te sõdite kaldealaste vastu, ei ole teil õnne."6Ja Jeremija ütles: "Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
7Vaata, Hanameel, su lelle Sallumi poeg, tuleb sinu juurde ja ütleb: Osta enesele minu Anatotis olev põld, sest sul on selle ostuks lunaõigus!"
8Ja Hanameel, mu lellepoeg, tuli Issanda sõna kohaselt mu juurde vahtkonnaõue ja ütles mulle: "Osta ometi mu põld, mis on Anatotis Benjamini maal, sest sinul on pärimis- ja lunaõigus; osta see enesele!" Siis ma mõistsin, et see oli Issanda sõna.
9Ja ma ostsin Hanameelilt, oma lellepojalt, Anatotis oleva põllu ning vaagisin temale seitseteist hõbeseeklit hõbedat,
10kirjutasin üriku ja pitseerisin selle, võtsin siis tunnistajad ja vaagisin hõbeda vaekaussidega.
11Siis ma võtsin käsu ja seaduste kohaselt pitseeritud ostukirja ja lahtise kirja
12ning andsin ostukirja Baarukile, Mahseja poja Neerija pojale, oma lellepoja Hanameeli ja tunnistajate nähes, kes olid ostukirjale alla kirjutanud, kõigi juutide nähes, kes istusid vahtkonnaõues.
13Ja ma käskisin Baarukit nende nähes, öeldes:
14"Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Võta need kirjad, see pitseeritud ostukiri ja see lahtine kiri, ja pane saviastjaisse, et need säiliksid kaua aega!
15Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Kord ostetakse siin maal jälle kodasid, põlde ja viinamägesid."
Kinnisvara ostmine on paljudele elu loomulik osa. Kinnisvara ostmine pealesurutud vangistuse tingimustes, siis kui sa ei saa minna ning seda oma silmaga üle vaadata, on vägagi ebatavaline ning tõeliselt riskantne. Kuid kinnisvara ostmine territooriumil, mis tõenäoliselt peagi langeb vaenlase meelevalla alla – on sulaselge hullus! See võrduks osakute ostmisega päev enne ennustatud börsikrahhi. Kas Jeremija oleks oma raha kulutanud ning juriidilistele dokumentidele alla kirjutanud kui Jumal poleks teda ette hoiatanud ning soovitanud oma sugulase pakkumine vastu võtta? Ilmselt mitte. Kes teab, äkki soovis Hanamel oma kinnisvarast lihtsalt vabaneda enne kui ohtusattunud piirkonnast põgeneb; või vajas ta tavakohast sugulasabi omandi väljalunastamisel, kuna oli ise võlgades? Mis iganes tema põhjus ka polnud, Jeremijal oli täiesti selge mida ta tegelikult tegi. Ta teadis, et ta ei saa kunagi seda põldu kasutama hakata, ning selle ostmiseakt pitseeritakse järeltulevatele põlvedele nendeks kaugeteks aegadeks kui taastatakse normaalne elu.
Milline ususamm! Heebrea 11 peatükis seda ei nimetata, siiski seisab see samaväärsena kõikide nende võimsate usuavalduste reas Jumalale. Jeremija peab isiklikult maksma tähelepanuväärset hinda selleks et nähtavaks teha oma kaugele suunatud, pikaajaline lootus; ning mitte hoolima kuningat ning rahvast tabavast kõhedakstegevast ja lühiajalisest saatusest.
See et ta kaasab tunnistajad, kindlustab selle sümboolse usu – ning lootuse sammu oma maa ning rahva tulevikupärandisse. Baaruk, tema ustav kaaslane ning kirjutaja saab toimunud vahetuse sõnumi valvajaks, õigustades Jeremija tegu. Kontrastina arvab selle loo teine võtmefiguur, kuningas Sidkija, et saab end kaitsta eesootava saatuse käest, pannes prohveti luku taha et too vait jääks. Ajalugu aga näitab et see lootus ei täitunud ( 39:1-7).
Selle kommentaari autor: Grace Thomlinson