Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 42:1-22
Jeremija hoiatab Egiptusesse mineku eest1Siis astusid ligi kõik sõjaväepealikud ja Joohanan, Kaareahi poeg, ja Jesanja, Hoosaja poeg, ja kogu rahvas pisemast suuremani,
2ja ütlesid prohvet Jeremijale: "Langegu nüüd meie alandlik palve sinu ette ja sina palu meie eest Issandat, oma Jumalat, kogu selle jäägi eest; sest suurest hulgast on meid pisut järele jäänud, nagu sa meid oma silmaga näed!
3Issand, su Jumal, andku meile teada tee, mida meil tuleks käia, ja seda, mida meil tuleks teha!"
4Ja prohvet Jeremija vastas neile: "Küllap ma kuulen! Vaata, ma palun Issandat, teie Jumalat, nõnda nagu soovite, ja ma ilmutan teile iga sõna, mis Issand teile kostab, ega salga teie ees sõnagi!"
5Siis nad ütlesid Jeremijale: "Issand olgu meie vastu tõsine ja ustav tunnistaja, kui me ei tee iga sõna järgi, millega Issand, su Jumal, läkitab sind meie juurde!
6Olgu see hea või kuri, me kuulame Issanda, oma Jumala häält. Tema juurde me läkitame sinu, et meil võiks olla hea põli, kui me kuulame Issanda, oma Jumala häält."7Kümne päeva pärast tuli Jeremijale Issanda sõna
8ja ta kutsus Joohanani, Kaareahi poja, ja kõik sõjaväepealikud, kes olid koos temaga, ja kogu rahva pisemast suuremani
9ning ütles neile: "Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, kelle juurde te mind läkitasite, et ma paneksin teie alandliku palve tema ette:
10Kui te jääte siia maale, siis ma ehitan teid ega kisu maha, siis ma istutan teid ega kitku välja, sest ma kahetsen kurja, mida ma teile olen teinud.
11Ärge kartke Paabeli kuningat, keda te nüüd kardate; ärge teda kartke, ütleb Issand, sest mina olen teiega, et teid aidata ja tema käest päästa!
12Ja mina annan teile armu, et tema halastab teie peale ja laseb teid tulla tagasi teie oma maale.
13Aga kui te ütlete: Me ei jää siia maale! ega võta kuulda Issanda, oma Jumala häält,
14vaid ütlete: Ei, me läheme tõesti Egiptusesse, kus meil ei ole vaja näha sõda ega kuulda sarvehäält ja kus meil ei ole leivanälga, ja me jäämegi sinna -
15siis kuule seepärast nüüd Issanda sõna, Juuda jääk: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Kui te tõesti pöörate oma näod Egiptuse poole ja lähete sinna võõraina elama,
16siis saab mõõk, mida te kardate, teid kätte seal, Egiptusemaal, ja nälg, mille pärast te olete mures, tuleb teile järele sinna, Egiptusesse, ja te surete seal.
17Ja kõik need mehed, kes pööravad oma näo Egiptuse poole, et seal võõraina elada, surevad mõõga läbi, nälga ja katku, ja ükski neist ei saa põgeneda ega pääse õnnetuse eest, mille ma neile saadan.
18Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Otsekui mu viha ja raev on valatud Jeruusalemma elanike peale, nõnda valatakse mu raev teie peale, kui te lähete Egiptusesse, ja te saate sajatuseks ja hirmutuseks, needuseks ja teotuseks, ja te ei saa enam näha seda paika.
19Issand ütleb teile, Juuda jääk: Ärge minge Egiptusesse! Olgu teil hästi teada, et ma täna olen teid hoiatanud!
20Sest te petsite iseendid, kui te läkitasite mind Issanda, oma Jumala juurde, öeldes: Palu meie eest Issandat, meie Jumalat; ja mida iganes Issand, meie Jumal, ütleb, seda ilmuta meile ja me teeme nõnda!
Nüüd tuli rahvas eesotsas juhtidega Jeremija juurde, et ta paluks Jumalalt juhatust edasise kohta. Kahtlemata oli see õige otsus, ja sobib meilegi eeskujuks: peaksime teelahkmele jõudnuna küsima Jumalalt juhatust. Võiksime endale eeskujuks seada ka rahva lubaduse: võtta Jumala otsus täitmiseks, tuleb see siis nii- või teistsugune. Ent pangem tähele, mis oli rahva kaugem eesmärk – et Jumal annaks hea põlve (s 6). Mis sa arvad, kui vankumatu oli rahva otsus igal juhul Jumala käsku järgida, maksu mis maksab?
Jeremija ei ole selline: vaatamata kõigele läbielatule, nii füüsilisele kui hingelisele, on ta jäänud Jumalale ustavaks. Ta armastab südamest oma sõnakuulmatut ja paljukannatanud rahvast, ta soovib olla seal, kus on tema rahvas.
Kui paljutähenduslik on selline meelsus ka tänapäeval meie maal. Annaks Jumal meile ustavust Temale, sügavat armastust oma rahva vastu, valmisolekut teenida teda Jumala sõnumiga!
Sageli on Jumala vastust vaja oodata. Ta vastab siis, kui peab seda vajalikuks. Tõeline Jumala sulane ei vasta ise Jumala asemel, ta ootab ja palvetab. Kui iseloomulik on fraas: tuli Issanda sõna! See oli selge, konkreetne ilmutus, mida sai sõna-sõnalt edasi öelda.