Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 43:1-13
Juudid siirduvad Egiptusesse1Ja kui Jeremija oli lõpuni rääkinud kogu rahvale kõik Issanda, nende Jumala sõnad, millega Issand, nende Jumal, oli teda läkitanud nende juurde, kõik need sõnad,
2siis ütlesid Asarja, Hoosaja poeg, ja Joohanan, Kaareahi poeg, ja kõik ülbed mehed - need ütlesid Jeremijale: "Sa räägid valet! Issand, meie Jumal, ei ole sind läkitanud ütlema: Ärge minge Egiptusesse võõraina elama,
3vaid Baaruk, Neerija poeg, kihutab sind meie vastu, et meid anda kaldealaste kätte, selleks et nad meid surmaksid või viiksid vangi Paabelisse!"
4Ja Joohanan, Kaareahi poeg, ja kõik sõjaväepealikud ja kogu rahvas ei kuulanud Issanda häält, et nad jääksid Juudamaale,
5vaid Joohanan, Kaareahi poeg, ja kõik sõjaväepealikud võtsid kõik Juuda järelejäänud, kes olid tagasi tulnud kõigi rahvaste keskelt, kuhu neid oli tõugatud, et elada Juudamaal:
6mehed ja naised ja lapsed ja kuningatütred ja kõik hinged, keda ihukaitsepealik Nebusaradan oli jätnud Gedalja, Saafani poja Ahikami poja juurde, ja prohvet Jeremija ja Baaruki, Neerija poja,
7ja nad läksid Egiptusemaale, sest nad ei kuulanud Issanda häält; ja nad jõudsid Tahpanheesini.8Ja Tahpanheesis tuli Jeremijale Issanda sõna; ta ütles:
9"Võta oma käega suuri kive ja peida need savisse sillutises, mis on vaarao koja sissekäigu juures Tahpanheesis, Juuda meeste nähes
10ja ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma läkitan talle järele ja võtan Paabeli kuninga Nebukadnetsari, oma sulase, ja panen tema aujärje nende kivide peale, mis ma olen peitnud, ja ta püstitab nende peale oma toreda telgi.
11Tema tuleb ja lööb Egiptusemaad: kes surma, see surma, kes vangi, see vangi, ja kes mõõga kätte, see mõõga kätte!
12Mina süütan tule Egiptuse jumalate templites ja tema põletab need ning viib nad ära; ta puhastab Egiptusemaad, nagu karjane puhastab oma kuube söödikuist; ja ta läheb sealt ära rahuga.
13Ja ta lõhub Egiptuses Beet-Semesi sambad ning põletab tulega Egiptuse jumalate templid."
Enamik inimesi oli saadetud Paablisse.
Ainult vähesed olid jäänud kodumaale ja nende juht Gedalja oli mõrvatud.
Algul näib, et pole üldse lootust sõjaväepealike ja teiste palves, kes tulid Jeeremijalt nõu saama (42:1-2). See näib olevat tõeliselt alandlik (42:3) ja suurest vajadusest abi järele. Kuid nagu olukord näitab, olid nad algusest peale võtnud Jumalat kui jõudu, keda appi kutsuda, aga mitte kui Issandat, kellele alistuda. Jeremija otsustab veelkord oma seisukohta väljendada – seda positsiooni oleks raske säilitada, ilma et poleks absoluutset kindlust oma sõnumi õigsuses. Baaruk on jälle kui ustav sõber ja toetaja, kui igal pool ümberringi on vale ja pettuse süüdistused. Kaks sõpra leiavad end viiduna mitte vabadusse, vaid suuremasse orjusesse koos põgenike jõuguga. Paradoksaalselt on Joohanan ja tema sõbrad on põgenemas mitte ainult oma vaenlaste eest, vaid Ühe eest, kes võiks olla nende truu sõber. Pole üllatav, et nad jõuavad Egiptusesse, mis on olnud häda sümbol Jumala rahvale ja siinsel juhul valmis oma mainet õigustama.
Egiptus näib hea – seal on süüa, tööd ja see on kaugel Paabeli sõjaväest. Kuid see polnud koht, mille Jumal andis oma rahvale, ja neid ootas tragöödia. Mõnikord palub Jumal meil jääda raskesse kohta. Neil momentidel on näha, milline meie usk tegelikult on. On meil julgust teda usaldada, isegi kui meie inimlikud instinktid ütlevad, et see usk on hullumeelsus? Ta teab, mida ta teeb.
Selle kommentaari autor: David Bruce