Alates 11.peatükist on Paulus muret tundnud kogudus kes on kogunenud koos Jumalat kummardama. Andnud teoloogilised alused ( ptk 12 ja 13) osutab ta viimaks korintalste põhiprobleemile: ühises kummardamises vaid keeltes rääkimisele keskendumisele.
Mida tegelikult tähendab asetada vaimuannid armastuse konteksti? Kõigepealt, kui keegi teist armastab, siis peaks ta innukalt igatsema vaimuande (s 1). On hämmastav kui sageli võib kuulda “Kui Jumal tõesti tahab selle anni mulle anda, siis ta teeb seda ise.” Aga armastus, nii nagu Pauluse seda kindlalt teab, on aktiivne - mitte passiivne ( Ef 2:10).
Ja isegi kui ka meile, nagu korintlastele, on soovitatud pisut maha jahtuda - õhutab Paulus siin mitte vaimuandide moratooriumi teostama, vaid, et kogudus püüdleks enam andide poole - eriti aga prohvetianni saamisele.
Et oleks täiesti selge: Paulus ei mõista keeltes rääkimist hukka. Need on and Jumalalt ninf ilma iagsuguse kahtluseta vägagi edendavad. Pauluse probleem on kummardava kogukonna suhtumises. Kui usukogukonnana suhtume tõsiselt sellesse, et oleme Kristuse ihu- siis on enesestmõistetav, et ühine jumalateenimine ei ole peamiselt individuaalse kasu saamiseks. Armastus on suunatud teisele. Isegi kui mina isiklikult saan müstiliselt ülestõstetud ja ehitatud omaenese keeltega rääkimise anni kasutamisest (s 4), ei “tõlgendu” see kuidagi teiste jaoks minu ümber. Selleks on vaja meie meie igapäevaseid mõistusega haaratavaid suhtluskeeli. Võibolla see ei kõla minu jaoks piisavalt vaimulikult, aga on võimalik et oleme rohkem gnostikud kui ise seda tunnistada tahame.
Nii õhtuab Paulus korintlasi: lõpetage lapse viisil mõtlemine! Tõeline vaimulikkus kasvab välja armastusest, armastus aga tähendab mõlemapoolset ülesehitamiset ja see nõuab sellise keele kasutamist mida kõik ümberolijad mõistavad.
Seega jah, taotlege innukalt vaimuandeid, kuid eriti seda, et Jumala Vaim võiks sinu kaudu kõneleda nii selgelt, et kõik ümberolijad saaksid selles tulu.