Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 14:26-40
Keelterääkimisest ja prohvetlikult kõnelemisest26Kuidas siis nüüd, vennad? Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu, on õpetust, on ilmutust, on keelterääkimist, on nende tõlgendamist - see kõik toimugu ülesehitamiseks.
27Kui keegi räägib keeli, siis rääkigu kaks või kõige rohkem kolm, ja järjekorras, ning üks tõlgendagu.
28Aga kui tõlgendajat ei ole, siis ta olgu koguduses vait - rääkigu iseendale ja Jumalale.
29Prohvetitest kõnelgu kaks või kolm ning teised hinnaku kõneldut.
30Aga kui kellelegi teisele, kes istub, ilmutatakse midagi, siis esimene jäägu vait.
31Te võite ju kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja kõik saaksid virgutust.
32Ja prohvetite vaimud alistuvad prohvetitele.
33Sest Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu on kõigis pühade kogudustes:
34olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb.
35Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.
36Kas Jumala sõna on lähtunud teist või üksnes teieni jõudnud?
37Kui keegi tundub endale prohvetina või vaimusaanuna, küll ta siis tunneb, et see, mis ma teile kirjutan, on Issanda käsk.
38Kui aga mõni seda ära ei tunne, siis ei tunta tedagi.
39Niisiis, mu vennad, taotlege innukalt prohvetlikult kõnelemist ja ärge keelake keelterääkimist;
40aga kõik sündigu viisakalt ja korra järgi.
Korintlaste enesekeskne vaade omaenese spirituaalsusele mitte ainult ei ignoreerinud ülejäänud kogudust, Kristuse Ihu, vaid selles sisaldus ka patt asjast huvitatud väljaspool seisjate vastu, kuna selline käitumine tõukas eemale potentsiaalseid usuletulijaid. Paulusel on sellise käitumise jaoks vaid üks sõna: lõpetage!
Naisküsimuses aga on asi palju kompleksem. Täielik vaitolemine ei ole loogiline, sest esiteks ei ütle käsuseadus selle koha pealt midagi ning teiseks, on Paulus just radikaalselt arendanud esimese sajandi hoiakuid, väites kõva häälega, et naistel on õigus ja autoriteet avalikult nii palvetada kui ka prohveteerida! (1Kr 11:2-16). Pigem tundub et seda uut privileegi kuritarvitati jämedalt - lähtudes isekast lobisemisevajadusest ja igas suunas pärimisest. Taolise tegevuse asemel võiks igaüks oma osa anda korrastatult ja rahulikus järjekorras - nii et kõik võiksid sellest kasu saada (s 31).
Huvitav on see, et Pauluse korraldus võetakse vastu kas ilmse vastuseisuga appelleerides kõrgemale vaimulikkusele (s 37) või ülepingutamisega, mis aga summutab igasuguse kõnelemise (s 39). Kumbki neist pole õige.
Need kes on tõeliselt vaimulikud, suudavad tunnustada et Jumal nõuab selgust, ning ka seda, et keeled on samuti and Jumalalt.
Kuigi Pauluse ette on pandud kiusatus kalduda vaidlustesse keelte kasutamise võimaluste üle, või korra kehtestamise üle või naiste teenimise üle; - on tema jutu keskne mõte täiesti väljaspool igasugust vaidlemist. Jumala rahvas, nii mehed kui naised peaksid eelkõige olema innukad üksteise õnnistamises - ja see tähendab, et peaksime innukalt taotlema prohveteerimise võimalust.
Teiseks, annid peavad alluma nende kasutajaile ning kasutajate armastus peab väljenduma omavahelises arusaadavuses ning korras. Oleks imeline, kui Jumala rahvas neis asjades tõeliselt kuuletuks.
Selle kommentaari autor: Rikk Watts