Jeeriko ja Jeruusalemma vahel on umbes 15 miili. Tundub, et sellel teelõigul olid kerjused kindlad, et saavad midagi, võibolla palverändurid olid helded. Huvitav et, Bartimeus on ainuke nimeline isik, kes on evangeeliumides terveks saanud. Jeesuse täpselt sama küsimus nii temale (s 51) kui ka Jaakobusele ja Johannesele (s 36) kutsub esile kaks täiesti erinevat vastust. Markus arvatavasti kõrvutab need kaks olukorda teadlikult, et kinnitada oma lugejaid selles olilises teemas: milles seisneb Jeesuse jüngrite tõeline nägemine siis ja nüüd?
See tekst kutsub meid uuesti selle üle mõtisklema ja sealt palvele üle minema. Võime kujutleda, et oleme jüngite või rahva hulgas. Kas jüngrid märkasid, kuidas Jeesus jälle keeldub vastamast tähtsa isiku stereotüüble, kellel ei ole aega laste ega tüütute kerjuste jaoks (s 14, 49)? Võibolla jäi rahvahulk seekord vaikseks, ka Bartimeusil paluti vait olla.Tihti on see on Bartimeus kellega peame veetma suure osa ajast koos. Füüsiliselt ta ei näe Jeesust, tal ei ole selget ettekujutust olukorra dünaamikast. Aga Markus tundub ütlevat, et tal on sihikindel usk, mis võimaldab tal "näha" oma südamega ja tegutseda kuuldu põhjal (s 47, 52). Tema tegevuses (s 50) ja tema julges taotluses avaldub rõõmus usaldus. Võime ette kujutada Jeesuse südamlikku naeru, kui tema tervendav, hoidev vägi (s 52) vabastab Bartimeusi muudetud ellu. Markuse algsed lugejad olid kindlasti kuulnud väljendit "teed mööda". Varajaste kristlaste jaoks oli "tee" mõiste kristliku elu kohta. Kas Bartimeus oli ristiöömise tunnistaja mõne nädala pärast? Mida tema innukas usk tegi tema elust tulevikus?