Põnevil Jumala plaanide suurejoonelisest panoraamist, tahab Paulus, et usklikud teaksid ka palvest, kuhu need nägemused ta viisid. (s 15, 16). Tema palves on kaks  osa: tänu ja soov.

Paulus tänab Jumalat usklike eest (s 16) ja palvetab nende eest (s 17). Just neist kahest salmist võiks kirjutada terve uurimuse pastoraaltöö kohta.  Olles näinud Efesose usklike usuletulemist,  rõõmustab Paulus nende pääste üle. Omandanud tänuliku suhtumine, ei lõpeta ta kunagi tänamast Jumalat selle eest, mida ta on juba teinud, aga samuti ei loobu ta küsimast rohkem (s 17-19). Ta igatseb, et uskujad teaksid Jumalat põhjalikumalt (s 17), suudaksid näha selgemalt Tema eesmärke ja tegevust maailmas (s 18) ja oleksid sügavamalt teadlikud Tema väest (s 19).

Jumal ilmutab seda kõike meile, kui kasvame Talle lähemale ja see on jüngriksolemise põnevus Pauluse jaoks, et alati on rohkem avastada.  Saame teada, et  Isa on ülev kirkuses (s 17),  et Tal on meie jaoks pärand, mis koosneb aulistest rikkustest (s 18),  et vägi, millega Ta töötab, on võrreldamatu (s 19) mistahes muu väega. Mida lähemalt Paulus vaatab, seda rohkem ta näeb. „Ära loobu sügavamale minemisest", võiks olle tema sõnum meile täna,  „Jumala kohta on võimalik alati veel rohkem avastada".

Selle tõenduseks toob Paulus asjaolu,  et, mida Jumal on tõotanud uskujaile, selle on Ta juba teinud Kristuses.  Kristuse ülestõusmine (s 20) ja taevaminek (s 21) pole lihtsalt ühekordsed sündmused, mis austavad Jumala Poega: nad on tõendus selle kohta, mida Jumal saab teha ja ka teeb kogu oma looduga. Lõppkokkuvõttes jõuab ülestõusmise revolutsioon kosmose ääreni ja kõik saab täidetud (s 21-23). Vahepeal aga tahab Jumal  täita sinu ja oma ihu - Koguduse.