Tänane lõik on heebrealaste kirja üks põhisõnumeid. Esimest korda kutsutakse Jeesust siin “ülempreestriks” (s 17), see oli juutidele iseloomulik nimetus Tema jaoks, ning tekstist leiame Jeesuse Ülempreestrina teenimise põhilisi jooni.

Tekst algab ja lõpeb sõnumiga Jeesuse kannatamisest (s 10,18) - öeldes, et ta jagab meie kannatusi, ning et ta “tehti täiuslikuks” oma kannatuste kaudu. Pane tähele, me räägime siin universumi Loojast (1:2)! Just nii algab see mõte 10.salmis: Jumal, kelle pärast üldse kõik asjad olemas on, ning kes toimis nii, et andis eksistentsi kõigele oma Poja kaudu - on teinud ka seda, et “toob paljud pojad ja tütred oma auhiilgusesse” - täites Psalm 8:5 kogu perekonna jaoks ja teeb seda selle Ühe kaudu, kes rajab tee nende päästele.

Kuidas too teerajaja selle ülesande täide viib? Ta saab üheks meie hulgast, nimetades meid “ vendadeks ja õdedeks” (s 12) ja “lasteks” (a 13), sest võtab tegelikult meie liha ja vere enese omaks. Ta jagab täielikult meie inimsust (s 14), et saaks omakorda adresseerida hirmu, mis meid inimestena seob - hirmu surma ees. Inimesed on “orjapõlves surmahirmu tõttu” (s 15) - ja siin tähendab sõna “hirm” meelevalda või ülemvõimu. Kõik mis me oleme, mida oleme saavutanud, kõik meie lootused, suhted, potentsiaal - muutub surma saabudes põrmuks. Meie kaunid ihud - nii keerulised ja imelised - lagunevad algosadeks.

Aga meie “armuline ja ustav Ülempreester” on tulnud, et meid sellest päästa - jagades meie surelikkust, “saades oma vendade ja õdede sarnaseks kõiges” (s 17), et ta võiks lepitada patu mis meid sellesse hirmsasse orjapõlve tõukas. Tema teab milline on olla nõrk ja kiusatud, sest ta koges kõiki meie katsumusi isiklikult, selleks et meid aidata (s 18).