Heebrealaste kirja autor on selgelt olnud andekas, oskusliku ning jõulise sõnakasutusega kirjamees.

Peale selle, et ta kasutab mitmeid loovaid ning tabavaid tiitleid ja kirjeldusi Jeesuse kohta, joonistab ta meie silme ette Jumala Poja portree kujul, mis esitab väljakutse kujutlusvõimele. Tänane lõik on ilmeks näide - lisaks Jeesuse kohta kasutatud suurepärastele tiitlitele, millega see algab - “apostel ja ülempreester” (s 1); on eriline viis, kuidas autor kasutab “Jumala koja” kujundit.

Ta alustab Jeesuse ja Moosese kontrastiga. Läbi kahe järgneva peatüki, tahab ta oma lugejale näidata, et Jeesus on väga palju rohkem kui Mooses. Mooses oli “olnud ustav Jumala kojas” (s 2,5) - ja selge on, et autor peab siin silmas Iisraeli, kui kogukonda, mille keskel on Jumal nähtav ( vt: 4Ms 20:29, Ho 6:10), samuti vaadati tervet universumi, kui Jumala asupaika, sest Jumal on kohalolev kõiges oma loodus - ja ka see mõte on siin taustaks: Jumal on “kõige valmistaja” (s 4).

Just selles suuremas tähenduses on Jeesus  “Poeg üle Jumala koja” (s 6) (nii nagu näeme ka 1.peatükis) ja mitte “sulane” selles kojas. 

Kolmandaks, ka Jeruusalemma tempel oli “Jumala koda” ( Jos 6:24; Ps 134:1) - oli see eriline paik siin planeedil Maa, kus Jumal lokaliseeris oma kõikjaloleva ligiolu ( 1Kn 8:27).

Kõik need kolm tähendust suubuvad ülistushüüdesse 6.salmis: “Tema koda oleme meie!”

Meie, kes usume ja kuulume Jumala Pojale, oleme koos temaga seal kojas kui tema rahvas, seal kus Ta elab, tema koja elanikud, Looja Jumala ligiolus. Kas su meel ja süda tuleb järele selle pildi suurusele ning võimsusele? Adub selle tõe tegelikku mastaapi? Esimese salmi lõpuosa näitab, et kirja autor kartis, et ta lugejad ei suuda seda hoomata.