Kirja tõsised hoiatused on paljusid ehmatanud. Inimesed on imestunud, miks imeliste tõotuste järel tuleb korraga nii karm tekst. Kuidas sobib kokku Kristus ning kohutav kohtumõistmine ja tuli? Küsimus on neist samadest hoiatustest mida kirja autor juba alguses mainib, soovides ikka ja jälle rõhutada, kui ohtlik on meie Päästja hülgamine.

See hoiatus on selge - kui keegi usuletuleku järel pöördub ära Kristusest, siis ei ole talle enam Kristuse ohvrist mingit kasu. Salmis 26 nimetatud patt pole aga ettekavatsematu äpardus või iseloomunõrkus, vaid tahtlik mäss evangeeliumi vastu. Inimene pöördub tagasi oma ebausu juurde ning hakkab Kristust vihkama. 

Samas tuleb olla ettevaatlik paljudele loomuomase alaväärsuse ning süütunde suhtes.

Ka mitmed usklikud on liigagi valmis end pidevalt süüdi tundma ning seepärast on vaja teada, millisel alusel me seisame ning ära tunda millal on tegu “vendade süüdistajaga”, kes ei kõhkle süüdistamast ka neid, kes on Kristuse ohvri täiel määral vastu võtnud. On aga teisi, kelle jaoks Jeesuse verest rääkimine ja mõtlemine on vastumeelne või kes peavad seda isegi mõttetuks - samas oma südames siiski Jumalasse uskudes ning Teda armastades. Jumal ei ole teinud midagi ülemäära ega puudulikult. Kõik Tema teod, ka päästetegu - on täiuslikud. Jeesuse ohvri kõik komponendid on ja jäävad uskujale kindlaks aluseks ning täielikult ja rõõmuga usus vastuvõetavaiks. Kord seda teinud -võime täie julgusega tagasi tõrjuda kõik süüdistaja rünnakud ega pea nõu küsima oma tunnetelt.  

See, kes on usust tõeliselt ära taganenud, on ükskõikne ega hooli enam ei Kristusest ega tema ohvrist.

Kristuses tehtud lepingu veri on see, mis meid pühitseb ning Jumala Vaim, kes meid uuendab. Kui meil on Kristus, oleme Jumala omad ning midagi muud ei ole vaja.