“Usk,” ütles Martin Luther King Jr, on astuda esimesele astmele ka siis kui sa ei näe ülejäänud treppi.” Aabraham oleks sellega nõus olnud. Tema jättis oma suguvõsa turvalisuse ning tsivilisatsiooni mugavused selleks, et reisida tundmatule maale, kus Jumal tõotas, et teeb Aabrahami veel mitteeksisteerviatest järglastest suure rahva.

Aabraham riskis kõigega selleks, et siis kogeda kuidas peab kogu ülejäänud elu elama kohaliku võõrana Jumala poolt valitud maal. Tema pettumust ei ole raske ette kujutada. Jumala tõotus, et Kaananimaa saab tema järglaste pärandiks ootas täitumist veel 400 aastat!

Heebrealaste kiri tõmbab siin paralleeli selle väljakutse, millega Aabraham silmitsi oli ning varakristlaste kannatuste vahel tuhandeid aastaid hiljem. Varakristlased kogesid Kreeka-Rooma kogukonna tagakiusu, paljalt sellepärast, et viimased ei jaganud nende veendumusi. Surve oli sedavõrd tugev, et mitmed kaalusid järeleandmist või usu hülgamist.

See kiri meenutas neile, et Aabraham ei andnud alla, ega pöördunud tagasi Haarani mugavuste juurde. Selle asemel aktsepteerist a kohaliku võõra staatuse. Ta teadis, et tee mille Jumal talle oli valmistanud, viib lõpuks ikkagi selle taevase tasuni, mida Jumal talle alguses tõotanud oli.

Mõnikord võib suurte usukangelaste võiduelu lugude lugemine mõjuda ka hirmutavana. Kogu selle lõigu kontseptsiooni võib aga kokku võtta ühte väikesesse sõnasse: “usk”.

Aabrahami, Saarat, Iisakit, Jaakobit ja Joosepit tunnustatakse nende usu tõttu. Kuid “usk” on sõna millel peab olema suund - peab olema usu objekt. Ning nende elude usu objektiks oli Jumal. Igaüks neist mainitud pühadest suutis uskuda Jumalasse, kes on kohal. Nende usust lähtuvad teod rääkisid usaldusest selle Jumala vastu.

Heebrealaste kirja tõeline usukangelane on Jumal. Kui inimesed usaldavad Jumalat ka oma eluraskustes - nt teadmatuses kus elada, ahastuses viljatuse pärast, teiste keskel võõrana elades, pärandiprobleemides, suhetes lastega, jne - siis Jumal on see, kes kõigis neis probleemolukordades (või nende läbi) viib täide oma eesmärgi inimeste eludes.

Ka võidud kuuluvad viimselt Jumalale, kes oma rahvast inspireerib. Ta on jätkuvalt lähedal neile, kes Teda järgivad - sh sulle ja mulle praegu -mistahes olukorras me oleme.

Just sellist usku,  usaldust ning sõnakuulelikkust Talle kõigis igapäeva otsustes ning väljakutsetes,  otsib Jumal inimese südamest.