Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 5: 13-26
Armastusest kui Vaimu viljast13Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses!
14Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!"
15Kui te aga üksteisega purelete ja kisklete, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!
16Ma tahan öelda: Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid.
17Sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased, nii et teie ei saa teha seda, mida tahaksite.
18Kui aga Vaim juhib teid, siis te ei ole Seaduse all.
19Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus,
20ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised,
21kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud, et need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki.
22Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus,
23tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.
24Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega.
25Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!
26Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!
Kristliku elu sisuks on vabadus juutide käsuseaduse ülemvõimust. Ometi ei hakka see vabadus tomima iseenesest. Tuleb tegeleda veel ühe asjaga, ning Paulus nimetab seda “lihaks” - mõistes selle all meie langenud loomuse seisundit, milles sündisime. Mõni teine tõlge nimetab seda “patuseks loomuseks”, kuid asja tuum on selles, et Püha Vaim ning "liha" on teineteise vastu, suunates inimest kahele absoluutselt vastanduvale eluviisile.
On täiesti selge, et salmis 17 ei kirjelda Paulus kuidagi üksikisiku siseheitlust - nii nagu ta teeb seda Rooma kirja 7 peatükis; vaid pigem on ta mures kristliku kogukonna elu pärast. Kogukonnana tuleb meil elada Vaimus, ja see tähendab, et meil ei ole vabadust toimida oma suva järele. Just see on patu ja ka vooruste nimekrija kontekst. Need pole mõeldud kõikehõlmavaina - teistes samalaadsetes nimistutes on nimetatud teistsuguseid asju. Antiik-Kreeka eetikas olid taolised nimekirjad üsna tavalised. Ja kuidas saakski keegi hõlmata kogu inimkonna kurjust, või tervet Vaimust-täidetud elu rikkalikkust? (Samamoodi ei ole ka näiteks vaimuandide nimekiri lõplik).
Tegelikult ei tohiks tekitada liiga suurt vahet “tegude” ja “vilja” mõistete vahele, otsekui kasvaks vili iseenesest, ilma töötegemistea. Mujal, Uues Testamendis, lausa nõutakse neid omadusi usklikult (1Ts 5;12-18, 2Pt 1:5-9). Ja kes meist ei teaks omast kogemusest, et vili ei saa iial nähtavaks enne, kui me teadlikult ei tee Püha Vaimuga koostööd? Vili on Jumala Vaimus elatud elu loomulik kaasprodukt, kuid selle ilmnemiseks on vaja pingutust ning valvelolekut (nagu ka aednikult seda nõutakse), mis aitavad õiget hoolt kanda nende kaunite kristusesarnaste kvaliteetide eest.
Seepärast ei ole ligilähedaseltki võrreldav see, kui keegi püüab vilju oma jõuga esile tuua sellega, kui inimene reageerib ja kuuletub tema sees elavale Kristuse Vaimu juhtimisele, kes meid armastab, julgustab ning teeb võimeliseks.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson