Galaatia kogudus oli ümberlõikamise teema tõttu suures segaduses. Oma kirja lõpetades, pöörab Paulus nüüd  põhitähelepanu konflikti lahendamisele, rakendades eelmises tekstis väljendatud printsiipe. 

Sõna “parandama” (taastama (s 1)- sama sõna kasutatakse Jaakobuse ja Johannese võrkude parandamise tööd kirjeldades Mt 4:21), leiame ka Ef 4:12 - kus öeldakse, et Kristus “valmistab pühi inimesi “(oma kogudust)  “kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse,” (Ef 4:13). 

Tänapäeval on kristlastel selle üksteise parandamisega mitmeid probleeme - kas pingutatakse üle autoritaarsusega milles puudub armastus, lahkus ja alandlikkus või  siis kardetakse sedavõrd kaotada armastusväärsust ja lahkust, et ei suudeta kellelegi öelda tõde  - ka mitte armastuses (Ef 4:15). 

Elades indiviualismiajastul, kaob meil tihti silmist Jumala viimne eesmärk - Tema koguduse ühtsuse ning täiuslikkuse saavutamine. Ja Paulus kirjeldabki selles viimases peatükis erinevaid viise kuidas see “parandamine” , tolle ülima eesmärgi teel, võiks teoks saada.

Risti peal koitis inimestele uus maailmakord. Kui vaatame endi ümber, praeguse maailma õnnetut olukorda, ning selles maailmas oleva kiriku õnnetut olukorda, võib mõnikord tekkida lausa meeleheide. Tänane tekst aga tuletab meelde, et asjad ei ole nii nagu need paistavad: Jumal valitseb endiselt; Tema hoiab tulevikku enese käes; Tema toimib ka praegu “parandades” , taastades meid endid üksikult ja kõiki ühiselt; ja see päev, mil iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab Jeesuse Issandaks - on tulemas (Fl 2:10,11); ja meid kõiki tehakse ning mõistetakse õigeks, täiuslikuks - usu läbi Temasse. 

Aga kuniks me sinna jõuame, juhib Paulus tähelepanu: Kandke üksteise koormaid! (s 2) Kuidas?

 Ta loeb üles uue elu praktilised aspektid alustades langenute ülestõstmisega, kuid jätkab “parandajate” käitumist fookusesse asetades. Paulus teab, et elu Vaimus pole mingi lõppematu võitude paraad iga järgneva patu üle. Erinevalt meist, kes siiski enamasti oleme teiste vastu karmimad kui enese suhtes, on Pauluse tee taktitundeliselt julgustada neid, kes on eksinud ning pöörata terav vaade eeelkõige meie endi suunas. Just sellises suhtumises peitub imeline tasakaal mis ehitab igati üles ehtsat usukogukonda. Kandke üksteise koormaid – sest me ei saa ju tegelikult ise hakkama! – ning õppige uhkust tundma mitte sellest kui palju paremad oleme teistest, vaid pigem Jumala tööst mida õpime tähele panema.

Siin on ka mitu käsku ( s 5-6, 9-10), ning samuti ohte äärmusesse minna. Näiteks -liigagi sageli võib kuulda tänapäeva kristlastest töötegijaid kurtmas üht muret, millest küll harva avalikult räägitakse ja see on kogemus, et kaaskristlased lihtsalt kasutavad sind ära. Tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, et teiste kaasamine jumalateenimisse ei muutuks kellegi kurnamiseks,sest see on otseselt patt Jumala ees, ning toob Tema nimele ainult pilget. Tõeline pöördumine aga ilmutab end sageli rahakoti kaudu (see on Jeesuse enese õpetus) ja mitte ainult selles kui palju me annetame, vaid ka selles kuidas tasume meile tehtud töö eest. Vaimust juhitud kristlusele on isemloomulik, et tõelist hoolt näidatakse just selle maailma reaalsetes tingimustes ning olukordades (s 6,10). Tuleb paluda Jumala abi püsimaks tasakaalus ja juhtimist kuidas praktiliselt väljenada Tema armastust nii, et me kellelegi ülekohut ei teeks.

Viimasel, kohtumõistmise päeval aga ei loe ümberlõikamine ega selle puudumine. Nii nagu ei tule arvesse majanduslik staatus, rass, kooliharidus või teaduskraadid, soovitused ega isegi mitte oskused. Ainuke, mida siis arvestatakse, on see, kas meil on olnud usku, sõnakuulelikkust ning ustavust järgnedes Temale, kes meid armastas ning kes iseenese andis meie eest.